Kujutagem ette majapidamist, kus pidevalt midagi juhtub, ent korda ei saa ükski asi. Kord hakkab lekkima köögikraan, siis jääb jooksma tualetipott, tagatipuks hakkab sisse ajama ahi ning lõpuks kukub eest välisuks. Ema-isa peavad küll nõu ja kinnitavad lastele ja murelikele sugulastele, et vaatasime üle, asjad on enam-vähem korras ning probleem on hoopis eelmistes omanikes, vee-ettevõttes ja ootamatult kehvas ilmas. Kui vigadele uuesti tähelepanu juhtida, siis kinnitavad vanemad, et juba on uuritud ja arutatud, et alati võib halvemini olla ja kindlasti ei juhtu midagi hullu. Ja siis langeb sisse katus.
Eesti poliitika katus on rahva usaldus oma riigi ja valitsuse suhtes ning usk meie ühiskonna tulevikku. Üks viis seda usaldust mõõta on toetus erakondadele ja selle kulg ajas. Viimaste kuude jooksul on pigem EKRE toetus kasvanud. Reformierakond on vahetanud senise kolli, kellega varem Eesti rahvast hirmutati, uue hernehirmutise – EKRE vastu. Selles vastanduses on küll kena annus mängu ilu, ent see võib koos valitsuse teiste hädadega viia senise edu mahamängimiseni või lausa allakäigutrepile.