Mihkel Mutt: lõpuks õigustad kõike

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Ühes Tšehhovi novellis seisab: «...seni kui sa väikekodanlasega kaarte mängid või temaga einet võtad, on ta leplik, heasüdamlik ja isegi mitte rumal inimene, kuid tarvitseb vaid temaga juttu alustada millestki mittesöödavast, näiteks poliitikast või teadusest, kui ta satub kimbatusse või laseb käiku niisuguse juhmi ning õela filosoofia, et jääb üle ainult käega heita ja eemalduda.»

Tšehhov pani need sõnad suhu loovharitlasele (maalikunstnikule), kes tahaks inimest õilistada. Tema meelest ei muuda koolide ja haiglate rajamine ja teised nn väikesed teod «külaelu idiootsust» (väikelinna idiootsust?), kui kogu ühiskond ei muutu. Inimesed saaksid ainult rohkem vaba aega, et juua ja liiderdada, jätkata oma vegeteerivat eksistentsi. Tema aga tahaks inimpalges esile tuua selle poole, mis on inimeses sarnane jumalaga.

Esimesel hetkel vaimustud: ah, kui õilis, jah, peab püüdma kõrgete mäetippude poole! Aga järgmisel hetkel mõtled, mida siis teha nendega, kes selleks ei kõlba ega hakka kõlbamagi, kelle juures jumalikku palet ilmneks väga vähe – ükskõik kuidas ühiskonda ka ei kujunda? Sest seda näeme ju praegu laias maailmas. Kas neile vesi peale tõmmata? Seda kavatses oma väändunud-jõhkral kujul ju näiteks Hitler: puhastada inimsugu nõrkadest ja muidu alaväärtuslikest. Dostojevski on probleemi kokku võtnud Suurinkvisiitori suu läbi: ei tule mõelda üksnes eliidile, st tugevatele ja tahtekindlatele, vaid ka patusele nõrgale inimesele, kelletaolisi on alati tuhandeid kordi rohkem.