Euroopa peaks mitu tööstusharu viima üle taastuvale toorainele. Seda leiab täna avaldatud Euroopa Komisjoni strateegia, mille väljatöötamisel mängis kandvat rolli Euroopa Komisjoni teadus- ja arendustegevuse peadirektoraadi biotehnoloogiate ja toidusektori direktor Maive Rute. Küsitles Arko Olesk.
Miks oli tarvis tõsta eraldi esile selline valdkond nagu biomajandus ja teha sellele oma strateegia?
Kõigepealt tuleneb vajadus asjaolust, et selle sektori esilekerkimist ei ole poliitilisel tasandil võib-olla piisavalt märgatud. Arusaamine, et meil on vaja taastuvaid energiaallikaid, on kõigile kohale jõudnud, iga kodanik saab aru, et me ei saa jätkuvalt oma energiasektorit rajada ainult fossiilkütustele. Aga samasugune arusaamine peaks tekkima ka muude tööstusharude osas, mis praegu kasutavad samamoodi fossiilseid sisendeid. Selles mõttes on bioloogilistel ressurssidel põhineva majanduse strateegia oluline, sest see toob esile, missugused kitsaskohad või vastuolud tuleb lahendada, et liikuda sellise taastuvressurssidel põhineva majanduse suunas.
Biomajandus on tegelikult valik, mis tuleb teha varem või hiljem, küsimus on pigem, kui kiiresti suudame selle suunas liikuda. Loodame, et kui paneme lauale uue strateegia, mis näitab teed bioloogilise ressursi põhjal toimiva majanduse poole, siis võimaldab see olla Euroopal juhtpositsioonil.
Euroopas nimelt on võrreldes teiste piirkondadega mahukad bioloogilise ressursi allikad. Näiteks on Euroopa maailmajagu rikas metsa poolest, meil on ligi neljandik maailma metsadest. Praegu jääb väga oluline ressurss sellest ikka kasutamata, seda ei toodagi metsast välja. Ja ka selles osas, mis tuuakse, on samuti palju ülejääki, mida me ei oska kasutada ja lihtsalt põletame ära.
Meie põllumajandusest on võimalik saada biomassi ka töötleva tööstuse sisendiks. Tööstuslikul biotehnoloogial põhinevad Euroopa tööstusharud on maailmas juhtivad. Loodame selle strateegiaga näidata võimalusi säästliku kasvu ja töökohtade loomisel selles uues Euroopa enda ressursil põhinevas sektoris.
Biomajandus ehk looduse andidest elamine on ju põhimõtteliselt see, mida meie esivanemad on harrastanud aastatuhandeid, hälbides kõrvale vaid viimasel paarisajal aastal. Siiski üritate neisse traditsioonilistesse sektoritesse sisendada uut kvaliteeti.
Väga hea, et selle esile toote. Olen näinud ka halvustavaid vaateid biomajandusele, just sellest vaatenurgast, nagu tahaksime meid kõiki koopasse tagasi ajada. Nagu oleks teema selles, kuidas kõik peaks väiketaludele tagasi minema. Sugugi mitte. Biomajanduse kontseptsioon on just selles, kuidas suudaksime jälle luua majanduse, mis elab meie looduslike ja keskkonnapiirangute sees, aga kus on ikkagi töökohad, tehnoloogiline areng ja kõrge elukvaliteet.
Selge on see, et uuel tasemel toimiva majanduse jaoks on tarvis investeerida just teadusesse ja innovatsiooni, et need uued lahendused leida. Bioloogiline ressurss on praegu paljuski rakendamata, aga selle paremaks kasutamiseks on vaja teha õigeid valikuid. Näiteks ei saa me jätta inimeste toidulauda katmata selle nimel, et jätkuks toorainet tööstusele ja ka energeetikasektori jaoks.
Kui palju neist lahendustest on olemas juba praegu ja vajavad ainult poliitilist tahet või mõtteviisi muutust? Kui palju peame teaduse ja innovatsiooni poole pöörduma, et neid välja töötada?
Mõlemat. Kindlasti on olemas lahendusi jäätmete töötlemiseks, mida ei ole ühel või teisel põhjusel piisavalt rakendatud. Kui toome Saksamaa näite, siis seal on elujõuline ja arengujärgus puidul põhinev plastmassitööstus. Üks probleem, mille nad esile toovad, on see, et energeetikasektorile antavad subsiidiumid söövad neil odava tooraine käest ära.
Teine küsimus on just valikud kasutuskohtade vahel: toiduks ja mittetoiduks. Need on teemad, mis vajavad ühiskonnas läbiarutamist, et leida tasakaalukoht, ühine arusaamine, kuidas oma ressursse parimal moel rakendada.
Kui vaadata eesmärke, siis soovitakse biomajanduse abil lahendada nii suured globaalsed probleemid kui säilitada majanduskasv, töökohad jne. Ehk saada kõike head korraga, nii et lambad terved ja hundid söönud. See on väga ambitsioonikas.
Strateegial on kaks tasandit. Üks ongi suur visioon, kuhu ühiskond võiks liikuda, kuidas rajada jätkusuutlik majandus taastuvatele ressurssidele. Aga lähem perspektiiv on see, mis samme peaks astuma. Selge on see, et ei saa kõiki probleeme korraga ette võtta, ja selge on ka see, et osa lahendusi sõltub just ühiskondlikest kokkulepetest. Näiteks kas me oleme nõus teatud osa põllumajandustoodangust suunama tööstustooraineks ja mitte toidulauale. Või kuidas me lahendame olemasoleva biomassi kasutamise, kas läheb eelkõige kütteks või vastupidi, töötleme kõigepealt materjalideks ja alles väärtusahela lõpus kasutame ka energeetika otstarbel.
Need on suured teemad, mida on vaja riikides arutada ja milles kokkuleppele jõuda. Strateegia roll on need küsimused lauale panna, et üleüldse vaataksime pikka perspektiivi ja seda, mida peaksime praegu tegema, et liikuda sellise säästliku ja jätkusuutliku majandusmudeli poole, ja kus on selle mudeli sees need kasvukohad, mis võiks meile töökohti ja kasvuvõimalusi anda.
Kuidas seondub biomajandus teiste ELi poliitikatega, näiteks ühise põllumajanduspoliitikaga, kus on tihti teised prioriteedid peale efektiivse toidutootmise, või kalandusega, kus ei suudeta kuidagi säästlikes kvootides kokkuleppele jõuda?
Kahtlemata on valukohad üleval, näiteks kalandus on tõesti poliitiliselt tundlik ja üsna hell teema. 80 protsenti Euroopa kalavarudest on tugeva surve all või suisa välja kurnatud. Üks strateegia olulisemaid eesmärke on just nimelt tõsta biomajanduse teemad ka teiste meie kolleegide radariekraanile ning tekitada dialoogi ja debatti haldusalade vahel.
Strateegia ei näita ainult, mida peaks tegema teaduse ja innovatsiooni poole pealt ja kuhu peaks panema teadusuuringute fookused, vaid ka, kuidas teised suured poliitikad saaksid kaasa aidata. Võin öelda, et biomajanduse teema on üles võetud uues põllumajanduspoliitika dokumendis, kus räägitakse selles maaelu poole all ja tuuakse välja kui üks valdkond, mida peaks maaelu rahast aitama finantseerida. Samamoodi näeme suuri võimalusi kasutada regionaalarengu struktuurifondide raha taristute loomisel, mis võiks kaasa aidata bioloogilistel ressurssidel põhinevale majandusele. Võimendus võiks tulla läbi selle, et luuakse paremini integreeritud poliitikad.
Kui vaadata Eesti võimalusi, siis ressurssi meil kindlasti on, aga kas ka teadmisi ja oskusi?
Vaataksin Euroopa pilti tervikuna. Meil on huvitav olukord, mille võib pöörata kasulikuks võimaluseks ka Eestile. Suur biotehnoloogial põhinev tööstus on olemas näiteks Taanis, Belgias, Hollandis, Saksamaal. Ehk tugev tööstuslik piirkond ei ole Eestist kuigi kaugel. Oleks väga huvitav, kui keemia- ja materjalitööstuse ja biotehnoloogia eestvedajatel õnnestuks tekitada tugev koostöö mitmete uute liikmesriikidega. Riikidel nagu Eesti, Läti, Leedu ja Poola on jätkuvalt palju bioloogilist ressurssi, aga ümbertöötavat võimsust veel mitte nii palju.
Üks idee, mille kallal pead murrame, ongi, kas õnnestuks tekitada võrgustikud, kus esmane töötlemine baaskemikaalideks käiks suhteliselt toorainebaasi ligidal ehk Eestis või Poolas ja mille võiks hiljem sisendina sisse võtta Saksamaa või mõne muu riigi materjali- või keemiatööstus. Need on suured plaanid, mis võivad realiseeruda, kui leitakse õiged vahendid.
Loomulikult on siin vaja kaht asja korraga: ühelt poolt riiklikku poliitikat, mis soodustaks neid trende, teiselt poolt ettevõtlust, kes võimaluse üles võtaks. Oleme rääkinud põllumeestega ja ma ei ole veel kohanud ühtegi, kes ütleks, et see neile huvi ei paku. Pigem vastupidi, biomajandus võiks olla põllumajandusele huvitav uus võimalus ja pakkuda täiendavaid sissetulekuallikaid. Mina usun, et toorainetootjate poole pealt on valmisolek olemas, iseasi, kuidas vajalikud investeeringud leida ning tööstusega sidemed luua.
Kus praegu need kitsaskohad on?
Pidama jääb mitme asja taha. Kõikide tooraineliikide, ka jäätmete osas ei ole meil veel sobivaid tehnoloogiaid. Euroopas on üllatavalt palju jäätmeid ja kasutamata biomassi, küll toidutööstuse ülejääke, küll kodus minema visatut, küll jääb jätkuvalt palju põldudele maha ja metsast ei tooda kõike välja, mida saaks jätkusuutlikult välja tuua. Selle ressursi, nende jääkide kasutamine on teema, mis vajab märksa rohkem investeeringuid.
Järgmine küsimus on regulatsioonid ja ühiskondlikud kokkulepped. Näiteks on olemas küllalt head ja efektiivsed tehnoloogiad tärklise ja suhkru kasutamiseks mittetoidutööstuses. Aga siis tekib loomulikult kohe toidu ja muude materjalide konflikti küsimus.
Olenevalt ressursibaasist on küsimused mõnevõrra erinevad, mõnel pool on poliitikate ja prioriteetide kokkuleppimise küsimus, teisel pool on küsimus, kas leitakse vajalikud investeeringud, et rajada taristud ja ümbertöötamistööstused, ning kolmas suur valdkond on tehnoloogiate puudumine. Teinekord on need võib-olla laborites olemas, aga mitte sellisel tasandil, et saaks tööstusliku tootmise käima panna. Soovime strateegiaga samuti saavutada uute tehnoloogiate ning ümbertöötamisvõimsuste väljatöötamist, suunata selle jaoks Euroopa raha ning ka motiveerida liikmesriike sinna rohkem raha suunama.