Hannes Astok: palun ilma fooliummütsita

Hannes Astok Foto: Kaupo Kikkas

Seesama Eesti valitsus võttis 29. detsembril 2011 elik kuus nädalat tagasi vastu kaasamise hea tava. Tava teine punkt ütleb: «Kaasamine hea tava mõistes seisneb otsuste kujundamisel huvirühmade ja avalikkuse informeerimises ja nendega konsulteerimises. Avalik konsulteerimine seisneb huvirühmadelt ja avalikkuselt tagasiside küsimises poliitikakujundamise kõigis etappides, sealhulgas probleemide püstitamisel, eesmärkide kindlaksmääramisel, lahendusvõimaluste analüüsimisel ja otsuse kavandi koostamisel.» Ilmselt on valitsus kaasamise hea tava kinnitanud meeltesegadushoos, sest ACTA protsessi vaadates ei jää küll muljet, et kõik ministrid hea tava enda jaoks mõtestanud oleks.
 

Alates läinud kolmapäevast ei käi võimu ja kodanike debatt enam pelgalt ACTA teemal. Vabalt mõtlevad kodanikud on täie teravusega mõistnud, et võltsimisvastase leppe ACTA menetlemisest Eestis saab lakmuspaber kodanike ja riigimasina suhete edasisele kujunemisele. Liblika tiivalöögiks sai mõistagi peaminister Andrus Ansipi esinemine riigikogu kolmapäevases infotunnis, kus ta kõikidel ACTAs kahtlejatel soovitas mütsi sisse fooliumi panna.

Aga üha enam näib, et hoopis valitsus on see, kes käib ringi, fooliumist müts peas. Et vältida kahjulikke laineid ja mitte kuulda seda, mida inimesed räägivad.

Ma olen viimastel nädalatel mõtisklenud selle üle, mis oli murdepunkt, millest alates valitsus enam inimesi ja ettevõtjaid eriti kuulata ei viitsinud. Minu hinnangul oli selleks hetkeks 18. juuni 2009, kui kolme päeva ja pikema aruteluta tõsteti käibemaks 18 protsendi pealt 20 protsendile.

Miks just see hetk? See oli esimene kord, kui ilma igasuguse diskussioonita muudeti ära üks peamistest ühiskondlikest kokkulepetest, milleks käibemaksu määr vaieldamatult on. Tõsi, põhjendused olid toona õilsad ja marulise majanduskriisi tingimustes ehk isegi asjakohased. Raske aeg nõuab raskeid otsuseid ning riigieelarvesse pidi tänu maksumuudatusele laekuma 800 miljonit krooni.

Kuid mitte see meede ise, mis paljudele ettevõtetele segadust ja peavalu valmistas, polnud oluline. Hoopis see, et nii tegutsenud valitsuse usaldusreiting üldsegi ei kukkunud, andes valitsusele usu, et nii saab ja võib ka edaspidi teha.
 

Põrgutee on sillutatud õilsate kavatsustega. Üks kord, kriisiaegses eriolukorras, võib kiiret ja järsku otsustusmeetodit isegi kasutada. Hääletasin ju tookord riigikogu liikmena isegi selle otsuse poolt. Paraku on erandist saanud igapäevane meetod, kuigi kriis on läbi. Meenutagem: sotsiaalse võrdõiguslikkuse seaduse raames omavalitsuste valimiskorra muutmine, töötukassa raha paigutamisega seotud vastasseis ja paljugi muud. Ja nüüd siis ACTA.

Tuhanded inimesed Tartus ja Tallinnas ei kogunenud laupäeval meeleavaldusele mitte ACTA pärast. Nende mure oli Eesti kui demokraatliku riigi tuleviku pärast. Kodanikud ootavad, et poliitikud räägiks nendega tihedamini kui kord nelja aasta jooksul. Kodanikud usuvad endiselt, et riik on nende jaoks ka valimistsükli keskel. Kodanikud tahavad koos valitutega ehitada sellist riiki, kus on hea elada nii täna kui homme.

Kõik ei ole veel mõistagi kadunud. Nagu kirjutas Linnar Viik, on Eestile kui tugevale e-riigile antud mandaat olla uute, digitaalse turumajanduse ja intellektuaalse omandi kaitse reeglite kujundamise esirinnas. Kuid seda mandaati saab kasutada vaid siis, kui universumi direktorid võtavad fooliummütsid peast ja tunnevad siirast huvi, mida inimesed oma riigilt ootavad.

Hannes Astok on endine riigikogu liige.