Kiirtestimine on kõikidele õpilastele igal ajahetkel tegelikult vabatahtlik, mis on tervitatav. Õnnestumiseks vajab see võimalikult massilise osalemise saavutamist, milleks on vajalik rakendada positiivset programmi. Haridusministeerium on küll ostnud testid ja saatnud õpetajatele ühe e-kirja, kus sees on kirjas, et teste soovitatakse kasutada koolitunnis ja kolm korda nädalas, kuid selles kirjas pole juhiseid:
- Kuidas käituda koolitunnis positiivsete testi saanud õpilase korral?
- Kuidas kaitsta õpilaste privaatsust ja vältida stigmatiseerimise võimalust?
- Kuidas käsitleda riski, et osa tulemusi võivad olla valepositiivsed?
Annaksin siinkohal edasi koolijuhtidele ja eelkõige õpetajate soovitused, kuidas olukord lahendada nii, et testimisel sooviksid osaleda võimalikud paljud pered.
Kõige olulisem soovitus: viime testimise koolist koju. Pole mingit mõtet kogu klassi ees positiivse testi saanud õpilase korral eeldada, et järgmistel kordadel sooviksid selle klassi õpilased kooli tulla ja end seal testida. Iga kooliõpilane ja lapsevanem teab seda.
- On turvalisem – lapsevanem saab jälgida testi kasutamist lapse poolt ja haigestunud laps ei pea koolist tagasi koju seiklema. Nakkusohtlikud testi jäätmed jäävad koju, mitte kooli.
- On täpsem – testi saab teha enne hommikusööki ja hammaste pesu, nagu paljud kiirtestide kasutusjuhendid soovitavad!
- On privaatne – positiivne tulemus võib olla valepositiivne, mistõttu saab laps jääda koju seni, kuni tehakse referentstest, mis kinnitab lapse positiivsust või hoopiski lükkab kiirtesti tulemuse ümber.
- On eetiline – koduse testimise korral ei ole eeldatav kasu võimalikust kahjust suurem. Koolis aga oleks kasu marginaalne, kui kahju täiesti kindel – kaasõpilastele on nakkusoht juba tekkinud ja lisaks võimalus lisakahjule läbi stigmatiseerimise ja narrimise.
Mida siis koolis teha? Laste koolis testimise asemel tuleb teha lastevanemate