Karl Gustav Adamsoo: ärapanija, kas sa päriselt tahad sellises maailmas elada?

Karl Gustav Adamsoo Foto: Telia

Küberkiusamisest on kujunenud justkui nähtamatu probleem, mille all kannatab Eestis iga neljas laps ja selle taga seisab suuresti dialoogikultuur ühiskonnas, mis muutub ajas üha õelamaks, kirjutab Telia kiusuvastase algatuse Suurim Julgus üks eestvedajaid Karl Gustav Adamsoo.

Millal sulle keegi midagi halvasti ütles? Ma loodan, et seda pole viimasel ajal juhtunud, aga kui meenutada mõnda viimast olukorda, siis kisub meele ikka päris mõruks, eks? Samas märkad tõenäoliselt teistele «ärapanemist» ja kiusamist enda ümber iga päev. Seda nii interneti kommentaariumites, sotsiaalmeedias mõne postituse all või mõnda klippi vaadates, kus keegi on võetud rambivalguses ette, et ta täielikult maatasa teha.

Mõned nimetavad sellist kiusamisele sarnast käitumist «nauditavalt mustaks huumoriks», mis peaks olema eestlastele loomupärane. Ei, me ei ole tegelikult loomult sellised – me oleme ise kasvatanud ennast selliseks. Vaevalt see must huumor meil veres on, pigem on paljud meist loonud sellise tooni ja viisi uueks normaalsuseks, kus meil justkui läheks tohutult korda, mida keegi arvab, kuidas käitub või milline välja näeb. Ka mina olen üritanud teistele kirglikult kaasa elada, aga seda nende tugevustele rõhudes, mitte teise elu elades ning järjepidevalt vigadele osutades. Isegi kui ma olen kellegi «veale» osutanud, siis põhjuseid on kaks – miski on pildil päriselt valesti või minus on elanud üks inimest kõige enam laastavam tunne – kadedus.