Siit-sealt tuleb ka üksikuid vastupidiseid näiteid, nagu oli nädalavahetuse eel Jaak Aheliku (võibolla naljana) tehtud üleskutse protestida maskikohustuse vastu poemüüjaid kiusates. Leidus ka paar rumalat, kes ilmsüüta kassapidajatele tünga tegidki. Ent kui Eesti rahvas oleks päriselt kiuslik, siis näeksime igal pool sääraseid konflikte. Ülekaalukalt jäi domineerima ikkagi hurjutav toon sellise käitumise suhtes.
Pidevalt meediat tarbides võib jääda muidugi ka teistsugune mulje. Mõneti võib see tulla ajakirjanduse, täpsemalt uudise iseärasustest. Ilmselt õpetatakse kõigile ajakirjanikele ülikoolis, et uudis pole mitte see, kui koer hammustab postiljoni, vaid kui postiljon hammustab koera. Sellest ka nii suur huvi erandjuhtumite vastu. Siinkohal ongi meie asi vahelduseks näha klaasi ka pooleldi täis olevana ja öelda, et enamik inimesi teistele ikkagi halba ei soovi.
Aheliku üleskutse peale leidus ka paar rumalat, kes ilmsüüta kassapidajatele tünga tegidki. Ent kui Eesti rahvas oleks päriselt kiuslik, siis näeksime igal pool sääraseid konflikte.
Siiski oli veidi üle nädala tagasi hetk, mil ühisest koroonapingest kogunenud vimm ähvardas prahvatada. Vabaduse väljakul toimunud vaktsiinivastaste protesti ajal oli ühismeedia kui herilasepesa, kus oli näha, et ka muidu rahulikel inimestel läks hetkeks kops üle maksa. Mis mõneti oli mõistetav, haiglad on täitumise äärel ja vaktsineerimine ainus kättesaadav lahendus selle leevendamiseks. Kuid ka see olukord rahunes, nagu jäi ka rahulikuks seda põhjustanud protest. Tasub edaspidigi jälgida, et sõnasõda ei kasvaks üle agressiivseteks tegudeks ja süstemaatiliseks kiusamiseks.