Marek Strandberg: politrukkide* ohjeldamata kriis

Marek Strandberg Foto: Tairo Lutter

Nädalavahetusega lahkus meie hulgast kooliklassi jagu inimesi. Mitte lapsi, vaid enamjaolt seeniore. See ei ole veel piir. Kasv jätkub.

Sellist kasvu me kindlasti ei soovi. Aga see on hetkel paratamatu. Kuidas saab olla, et arste ja õdesid ei jätku? Kogu aeg on ju jätkunud. COVID on sootuks teine värk. Koroonatõbisena haiglasse sattumine tähendab juba seda, et organism pole suutnud õigeaegselt viirusele piiri panna. Enamjaolt vaktsineerimatuse tõttu. Haiglas läheb märkimisväärsel osal kehvemini. Kaskaad käivitub: «vuntsidega» hapnikuvarustusest voolikuni hingetorus ja sealt vereringe suunamisele hapnikuvarustajasse on mõned kiired ja lühikesed sammud. Arstide ja õdede töökoormus on selle haiguse puhul meeletu.

Helistas mulle tuttav arst, kes kõige raskemate Covidi-haigetega tegeleb. Tema hääl oli kogum ahastusest, väsimusest ja lootusetusest. Ööpäevast jäävad magamiseks vaid üksikud tunnid. Ta sõnum oli lihtne, et täna ei aitaks ka enam palkade mitmekordistamine: jõud on otsakorral ja küsimus pole selles, et ei jätku voodikohti. Arstid ja õed on tänaseks otsa saamas ja neid koolitatakse aastaid. Arstist saab arst kümnendiga.