AK ⟩ Valdur Mikita essee: soome-ugri hing

Valdur Mikita Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Kui kõneleme hingest ja hingedeajast, siis mõtleme loomuldasa ka hingeusust. Ent mida meie esivanemad üldse uskusid? Lihtne küsimus, millele on pea võimatu vastata.

Meie iidse kultuuriloo on loonud neli rahvast: Kunda kultuuri kalurkütid, kammkeraamikud, nöörkeraamikud ja soome-ugri esivanemad. On selge, et 11 000 aasta jooksul on inimesed uskunud üpris erinevaid asju. Tõmmates mõttelise joone kiviaja inimese maailmapildist tänapäevase uskude paabelini (Eestis on praegu umbes sadakond usku), oleks kõige täpsem vastus, et me esivanemad on uskunud «kõike».

Kuid loomulikult ei maksa nii lihtsalt alla anda. Olles jõudnud äratundmisele, et soome-ugri usku ei saa määratleda, tahaksin järgnevalt anda just väikese spikri esivanemate uskumuste jaoks. Need kaks lähtekohta ei ole teineteisega sugugi vastuolus. Vastupidi – selline mõtteviis on läbinisti soomeugrilik. Neli usundilist nurgakivi, mis on kujundanud meie esivanemate maailmapilti, võiksid minu arusaama kohaselt olla järgmised: animism, šamanism, looduslikud pühapaigad ja ettekujutus elust päras surma. Vaatame neid ükshaaval.