JUHTKIRI ⟩ Lääs või soe tuba?
29. oktoober 2021, 00:02
- Gaasihinna kallinemine õõnestab Maia Sandu poliitilist jalgealust
- Moldova šantažeerimine gaasiga on Venemaa teadlik strateegia
- Tihedam lõimumine läänega ei tohiks tähendada vaesust ja kaost
Venemaa ähvardus tõsta moldovlastele gaasi hinda kättemaksuks Moldova kava eest lõimuda tihedamalt Euroopaga näitab taas kord, kuidas Moskva kasutab energiat geopoliitilistel eesmärkidel ja kuidas rohepööret ellu viiv Euroopa on Venemaa tegevuse ees suhteliselt hambutu.
Tänane Postimees kirjutab, et tegelikult ei pea Vene gaasi tarniv Gazprom majanduslikel põhjustel gaasi hinda Moldovale tõstma. Nii on Moldova aastane tarbimine kolm miljardit kuupmeetrit – sellest kaks miljardit läheb Transnistriale –, kuid Euroopasse eksportis Gazprom eelmisel aastal 175 miljardit kuupmeetrit gaasi. Ent Moldoval puuduvad Vene gaasile alternatiivid.
Moldova on üks Euroopa vaeseimaid riike ning talv on tulemas. Gaasihinna võimalik neljakordistumine tähendab, et läänemeelse presidendi Maia Sandu poliitiline jalgealune võib hakata kõikuma. Hääletasid ju Sandu poolt ka mitmed inimesed, kes varem olid pooldanud venemeelseid kandidaate.
Laiemas plaanis on aga Moldova šantažeerimine gaasiga osa Venemaa poliitikast säilitada oma mõju endise Nõukogude Liidu alal. Oleme näinud sama mustrit nii Ukrainas, Gruusias, Armeenias kui ka Valgevenes. Aserbaidžaanis tugevneb samas Türgi mõju.
Kuid samamoodi kui Moldova maadleb kõrgenevate energiahindadega kogu Euroopa. Ehkki selles ei saa süüdistada ainult rohepööret, on selge, et Euroopa riigid üksnes alternatiivsete energiaallikatega oma ener- giavajadust katta ei suuda. Siin tulebki mängu Vene gaas, mis on Euroopa riikidele paljuski päästerõngas.
Mis tahes riigi kurss tihedamale lõimumisele läänega ei tohiks tähendada inimeste vaesumist ja riigis kaose tekkimist.
Euroopa riigid on kahtlemata rikkamad ja tarbivad ka mitmekesisemat energiat kui Moldova, kuid nendegi puhul kehtib samasugune muster ehk tõdemus, et kõrgemad energiahinnad ei tähenda head nende riikide võimulolijatele. Sestap võibki Euroopa Komisjon nimetada ennast geopoliitiliseks komisjoniks ja kõneleda vajadusest rääkida Venemaaga ühel häälel, kuid igapäevane gaasivajadus võimaldab edasi minna ka Nord Stream 2 projektiga.
Lisatagu veel USA uue administratsiooni leplikum seisukoht Nord Stream 2 suhtes, sest Venemaaga ei taheta Hiina tugevnemise tõttu tülitseda, ja me näeme, et Moldova ei saa Euroopa toetusele eriti loota.
Ometi võiks idapartnerlusriikide toetamine olla üks Euroopa Liidu prioriteete. On selge, et Venemaa mõju loob nendes riikides ainult juurde ebastabiilsust, see aga pole Euroopa Liidu huvides. Samas oleme näinud, et Valgevene hübriidrünnaku peale on Euroopa Liit jalad kõhu alt välja võtnud ja asunud Leedut, Poolat ja Lätit kaitsma. Siit tasukski Euroopa Liidul mõelda samm edasi ja ette kujutada, kas oleks parem, kui ka Moldoval oleks samasugune president, nagu on Valgevenel Aljaksandr Lukašenka.
Mis tahes riigi kurss tihedamale lõimumisele läänega ei tohiks tähendada inimeste vaesumist ja riigis kaose tekkimist. Just nii laseb Moskva nendel asjadel paista. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Maidani revolutsioon Ukrainas ja Krimmi okupeerimine sai alguse just ukrainlaste otsusest lõimuda tihedamalt Euroopaga. Moldovat ei tohiks oodata sama saatus. Teenib ju Moldova suund läände ka Eesti huve.