Ajakirjandusest võib leida näiteid sellest, kuidas neljandale seisusele, mis peaks valitsejaid jälgima võimu kuritarvitamise suhtes, on enesele võim pähe hakanud, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Maarja Vaino: neljas võim või neljas seisus? (5)
Meenutagem alustuseks Toomas Hendrik Ilvese kõnet Johann Voldemar Jannseni mälestusmärgi avamisel aastal 2007.
President Ilves kõneles seal ajakirjandusest kui neljandast võimust ning vastandas selle neljanda seisuse mõistele (the fourth estate). Termini tõi kasutusele Thomas Carlyle, kes viitas sellega Prantsuse parlamendile, kus vaimulike, aadlike ja kodanike kõrval istus ajakirjandus kui neljas seisus.
Tsiteerigem Ilvest: «Mida see viide meile annab? Esiteks, et juba ammusest ajast on tõdetud, et vaba ajakirjanduseta ei ole demokraatia võimalik. Teiseks, et ajakirjandus on justnimelt seisus ja mitte võim. Ja kolmandaks ütleb see meile paraku, et uue Eesti arusaam ajakirjandusest kui millestki montesquieulikust «võimulikust» on algusest peale vale. /---/ Kogenumad ajakirjanikud veel mäletavad, mida tähendas tsensuur. Olgu väline või aastatega ka sisse kasvatet, mis ei lubanud ei rääkida ega kirjutada tõtt, mis vältis võimudele ebamugavaid tõsiasju. Viimased nädalad ja kuud on taas näidanud ilmekalt kogu Eesti rahvale, et sõnavabaduse puudumine ja faktide moonutamine võimaldab efektiivselt ja vastikult rahvaga manipuleerida.»