Ene Kallas: pandeemia – meie aja mets

Ene Kallas Foto: Valmar Voolaid

Juhtusin hiljuti sotsiaalmeediast lugema üht postitust, mis kergitab suunurki üles ka praegu. Ei, mitte seepärast, et see oli väga naljakas või liiga tore, pigem seepärast, et nii tabavalt ja hästi ja otse oli kokku võetud kõik jagelused, mis algavad süütutest pisikestest sedastustest.

Näiteks postitab inimene midagi stiilis «paremat asja maailmas kui crème brûlée koos kohvi ja konjakiga pole olemas». Teine mõtleb järele ja ütleb viisakalt, et nii ikka ei ole küll. Siis liitub vestlusega kolmas. Samal ajal on jõudnud postituse tegija natuke ärrituda, et mis mõttes vaieldakse talle vastu ja vastab teisele. Vestlusega liitub neljas osaline. Kõik kumuleerub, üks ütleb üht, teine teist, lõpuks on kõik närvis ja asi läheb ad hoc’ide pildumiseks. See suunurki üles tõstev postitus ütles, et parem on jõuda ilma vaheetappideta kohe finišisse: «a mine p...e!»