Juhtkiri: fooliumirevolutsioon monoloogi vastu

Foto: Urmas Nemvalts

Eestlased on omamoodi rahvas. Kui suure osa ülejäänud Euroopast toovad tänavatele maised asjad – maksud, kärped, madalad palgad –, siis eestlased suruvad selle peale hambad kokku, valavad pahameele kommentaariumi või Facebooki seinale, aga pingutavad püksirihma ja rühivad edasi. Kuid maini neile abstraktseid väärtusi nagu «vabadus» ja pane see paari sõnaga «piiramine», ja inimesed tulevad tänavatele.

Muidugi ei olnud selle «kõigest» paari tuhande pealise (on mõneti arusaamatu, miks nimetab meedia osavõttu «oodatust kesisemaks», kui ilmselgelt oli tegemist ühe viimase aja suurema, tõenäoliselt suurima laulva revolutsiooni järgse aktsiooniga) osalejaskonnaga meeleavalduse põhjus üksnes ACTA, see oli vaid üks sütikutest. Küsimus on vabaduses palju laiemas ja abstraktsemas mõttes, mille juurde kuulub ka vabadus jääda eri arvamusele, ilma et sind selle eest moraalselt hukataks, vabadus kaasa rääkida, ja mis peamine, vabadus olla toimuvast informeeritud ja õigesti informeeritud.

Valitsusliikmete agressiivne kommunikatsioonitaktika surus peale  monoloogilised mängureeglid, mis tekitasid ägeda protesti nende põlvkondade seas, kes pole harjunud sellega, et neile öeldaks, kuidas asjad on, eriti kui ütlejaks on keegi teiselt poolt digitaalset kuristikku. Seda monoloogil põhinevat valitsemisstiili ei ole kerge muuta, seda enam, et näiliselt on see toonud valitsevatele erakondadele valimistel ka edu. Rõõmustav on, et katse seda tendentsi murda on nüüd tehtud.

Tänasel arvamusküljel küsib endine riigikogu liige, reformierakondlane Hannes Astok, mis on riigivõimu ja rahva suhetes valesti läinud ning millised olid need sündmused, mis on viinud dialoogi kadumiseni. Astok leiab selle nähtuse juured paari aasta tagusest ajast, kui kriisitingimustes muudeti ilma pikema aruteluta käibemaksumäära suurust. See oli esimene kord, kus nii olulises küsimuses ei peetud vajalikuks lasta avalikkusel toimuva kohta oma arvamust öelda. Kuna sellele ei järgnenud ka suuremat protesti, tugevnes valitsuse usk, et nii saab ja võib ka edaspidi teha.

See muudatus on üks monoloogilisuse ausambast, millesarnaseid – nii füüsilisi kui vaimseid – on täis nii Eesti linnad kui seadused.

Toimunu peaks olema hoiatav märk neile, kes on rääkinud demokraatiast kui aeganõudvast nähtusest, milles vahel saab teha ja peabki tegema erandeid. Monoloogilisus viib varem või hiljem võimu legitiimsuse kadumiseni. Legitiimsuseta võimul on aga oht asuda legitiimsust taastama vägivalla abil, olgu vahendiks siis relvad või sõnad.