/nginx/o/2008/02/23/20965t1h4561.jpg)
Viktoria Korpan: uus aasta, eluga riskides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jossif Stalini matuste päeval, 9. märtsil 1953. aastal, sai tunglemises surma sadu inimesi, kes tahtsid rahvaste isa viimsele teele saata. Võrdlus on ehk natuke liiga räme, aga just selline assotsiatsioon tekkis laupäeval Kadrioru pargis. Siis, kui püüdsime kitsa värava kaudu välja saada Kadrioru kunstimuuseumi esiselt platsilt, kuhu Hiina uue aasta puhul pandi üles jääskulptuure ja Hiina köögi telk.
«Milleks me üldse siia tulime?» vandusin endamisi. Oli väga libe ja suur hirm, et kui keegi selles rahvamassis peaks libastuma ja kukkuma, eriti väike laps (ja neid oli väga palju), siis tallatakse ta ju vigaseks. Kui mitte surnuks.
Miks me sinna läksime? Tahtsime vaadata Hiina uue aasta pidu ja jääskulptuure. Ilmal polnud viga, kava pidi OK olema, elame lähedal. Miks mitte.
Et selline pidu korraldati, on iseenesest tore, kuid seesugusele rahvamassile (hinnanguliselt käis Kadriorus tol päeval 50 000 inimest) leiduks sobilikumaid paiku, näiteks lauluväljak. Näis, et korraldajad ei olnud mõelnudki, et nii palju rahvast võiks kohale tulla.
Jääskulptuurid jäidki meil nägemata, neile ligi pääsemiseks tulnuks eluga riskida. Õnneks lõppes vist kõik ainult närvikuluga, inimohvreid polnud. Lehes pildi peal näevad skulptuurid kenad välja.