Ene Margit Tiit: vältigem koroonataudi suuri kaotusi, vaktsiinid aitavad

Ene-Margit Tiit. Foto: Tairo Lutter / Postimees

• Tänu kaitsepookimistele elame täna palju kauem, kui elasid meie esivanemad
• Peame kasutama ettevaatusabinõusid nagu autosõidul, kui kinnitame ohutusrihma

Armsad kaasteelised, memmed ja taadid, väärikad vanurid ja sirge seljaga seeniorid! Kutsun oma põlvkonnakaaslasi meenutama, mõtisklema ja otsustama, võib-olla ka noorematele nõu andma.

Väikelapsena pandi meile kõigile rõugeid. Meie vanemad leidsid, et väike põdemine ja paar armi käsivarrel on parem valik kui oht haigestuda ning jätkata elu rõugearmilisena. Aitäh neile selle eest!

«Tões ja õiguses» – nii filmis kui ka raamatus – on nukraim lugu kurguhaigusest, mis viis kalmistule palju lapsi. Selle tõve (difteeria) vastu sai enamik meist süsti koolipõlves. Karm statistika ütleb, et meil, kes me oleme tänaseni elus, vedas, sest üsna paljud meie põlvkonnakaaslased ei elanud lastehaiguste tõttu oma kahekümnenda sünnipäevanigi.

Mäletan, kui rõõmus olin noore lapsevanemana, kui mu pisikesed said vaktsiinipalakese lastehalvatuse vastu – toona oli kõigile selge selle haiguse tagajärjel invaliidistumise oht.

Tänu elutingimuste paranemisele, arstiteaduse arengule, sealhulgas kaitsepookimistele, elame täna mitukümmend aastat kauem, kui elasid meie esivanemad. Selleks et jätkata rahulikku elu oma kodus ja säilitada võimalus suhelda oma lähedastega, tuleb meil taas kord kasutada vaktsineerimist – seekord juba poolteist aastat möllanud Covidi-haiguse vastu.

Seekord ei otsusta meie eest meie vanemad ega ka riigivõim, otsus tuleb teha ise, olla ise vastutaja. Kuigi me täna teame, et ükski süst ei anna haiguse eest täielikku kaitset, on see tõhus ettevaatusabinõu, mis vähendab ohtu mitmekordselt. Selliseid ettevaatusabinõusid kasutame me iga päev – näiteks paneme autosõidul kinni ohutusrihma ja kasutame suitsuandurit, kuigi need ei muuda autoavarii või vingumürgituse võimalust päriselt olematuks.

Ma ei kirjuta seda lugu valitsuse ega teadusnõukogu soovil. Mind ajendasid kirjutama need inimesed, kes mulle on Tartu tänavatel vastu tulnud ja mind tänanud mõne lehes ilmunud kirjatüki eest. Ma näen, et paljud minu põlvkonnakaaslased on jätkuvalt trükisõna usku ja mõtlevad meelsasti koos kirjutajaga.

Niisiis, tunnustagem teadlasi, kes on kiiresti loonud tõhusad koroonavaktsiinid, ja tohtreid ning nende abilisi, kes visalt võitlevad uue, senitundmatu haigusega. Kuid nende jõud on ammendumas, nad vajavad kogu rahva toetust ja koostööd. Meie kõigi huvides on see, et väikesearvuline eesti rahvas ei kannaks koroonataudi mõjul suuri kaotusi.

Otsustagem jälgida kõiki ettevaatusabinõusid – pesta käsi, kanda maski ja eriti lasta end vaktsineerida. Tehkem seda enese ja oma lähedaste huvides, hoolimata pisikesest valust ja võib-olla üsna suurest hirmust!

Elame edasi mõistlike valikute toel, nagu oleme seda teinud senini läbi kogu meie keerulise ajaloo!