Marti Aavik: räägin teile lihtsalt oma koroonast

Postimehe peatoimetaja Marti Aavik. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

• Ka kergel kujul on koroona tõsiselt vastik
• Tõhustusdoosi peaksid saama kõik tahtjad teha
• Haiglate jaoks algatatud korjandused teevad südame soojaks

Räägin teile lihtsalt oma loo. Minu viimasest vaktsiinisüstist oli möödas umbes pool aastat. Oktoobri teisel laupäeval koristasin kodus lehti, kärpisin põõsaid ja tegin muid nipet-näpet asju, et pärast sügist ja talve saaks kevad rõõmsamalt aeda tulla. Järsku, tõesti nagu külma udu sein, tabas mind sõnades raskesti kirjeldatav väsimus.

Eesti mehel olevat oma enesetunde kirjeldamiseks vaid kaks nappi varianti: «hea olla» ja «halb olla». Ütlen siis minagi, et enne oli enam-vähem tavapäraselt hea ja siis, nagu noaga lõigatult, väga halb. Enam ei jaksanud, lihtsalt ei jaksanud.

Palavikutasin, jõin teed, krõbistasin ka vitamiine ning olin miskipärast üsna kindel, et küllap läheb see «halb olla» esmaspäevaks üle. Ei läinud. Erinevalt väikestest palavikuga «külmetustest», mis lasevad kodus üsna tavapärasel moel lugeda ja toas ringi tatsata, oli väsimus, kurnatustunne suur ning valged tunnidki möödusid unesegaselt. Küsisin arstilt haiguslehe. Käisin esmaspäeva õhtul testimas.

Järgmisel hommikul, minu jaoks vara, helistas perearst ja hakkas õpetusi jagama: mida süüa, mida juua, kuidas istuda ja astuda. «Aaa, te ei teagi veel ise, et testi vastus on positiivne,» ütles arst taibates, et olen niisugusest enneolematust tähelepanust veidi üllatunud. Küllap ta aimas seda mu «aktiivsest» vaikimisest vmt.

Esimesed neli päeva tundusid kõige igapäevasemad väikesed tegevused üleinimlikult pingutavad. Pesed lihtsalt hambaid, aga tunne on nagu oleksid päev otsa mäkke roninud. Ootad, millal saaks pikutama või vähemalt istuma.

Esimesed neli päeva tundusid kõige igapäevasemad väikesed tegevused üleinimlikult pingutavad. Pesed lihtsalt hambaid, aga tunne on nagu oleksid päev otsa mäkke roninud.

Mul läks kokkuvõttes väga kergelt. Polnud kaugeltki kõiki neid õudusi, millest olen lugenud ja kuulnud ka sõpradelt ja sugulastelt. Siiski oli kogetu väga ebameeldiv. Mul on kunagi, aastate eest olnud kopsupõletik, millalgi ka gripp. Koroonakogemus oli teistsugune. Niisugust veidrat kurnatustunnet ei mäleta ma ühestki teisest haigusest.

Peale tuli «halb olla» laupäeva pärastlõunal järsku nagu südasuvine maruline äikesevihm. Eemale astus ta vist siiski sujuvamalt. Kolmapäeva hommikul märkasin, et kõik polegi enam nii ületamatult raske. Sain juba olla ja mõelda.

Minul läks hästi. Ikka mõtlen oma lähedasele sugulasele, kes oli eelmise laine ajal, enne vaktsiine, pikalt haiglas ja hapnikumaski all. Taastumine võttis hulga aega. Pole mingit erilist välist põhjust, miks mul oleks pidanud paremini minema. Eks temagi krõbistas enne haiglasse sattumist kiidetud vitamiine ja jõi sooja teed. Miks mul siis see haigus nii kiirelt üle läks?

Abiks koroonahaigele: kui oksümeeter normist madalamaid arve näitama hakkab, tuleb otsida abi. Foto: Erakogu

Üks või kaks, mõistagi, pole veel statistika. Kuulen aga üldist väidet, et talvel Astra Zeneca süstid saanud nakatuvadki praegu rohkesti, ent põevad kergelt. Minul läks küll nii. Kümme päeva pärast esimeste sümptomite teket lubati minna linna ja tööle. Siiski ei tahaks seda haigust ka ta kergel kujul tagasi ega ammugi ei soovita seda kellelegi teisele. Tõeliselt vastik oli!

Postimehe inimesed on olnud väga tublid kaitsepookijad – teame vaktsineeritute osakaalu tänu haigekassa andmetele. Meie uue meediamaja ruumid on avarad ja ventilatsioon toimib suurepäraselt. Tööl ma õnneks kedagi ei nakatanud. Kodus nii hästi kahjuks ei läinud ja päris puutumata jäi sest viirusest vaid kõige värskemalt vaktsiini saanu.

Mõtlen, et tõhustusdoosi saamise võiks võimalikult kiiresti vabaks anda. Kasvõi nii, et tööealised saaksid seda lasta teha enda raha eest. Vähemalt saaksid need, kes statistilistest tõenditest taipavad ja me arstkonda usaldavad, kaitsta paremini oma lähedasi ja iseennast ning suurema tõenäosusega tööl ja muude tarvilike toimetuste juures püsida. Kui ikkagi vaktsiinitootja oma uuringutes kogutud andmetele toetudes ütleb, et tõhustusdoosi on pärast poole aasta möödumist mõistlik teha, siis tahtjad peaksid seda saama. Jah, võib-olla olekski rahvatervise mõttes rohkem kasu sellest, et need, kel praegu mingit vaktsiinikaitset pole, saaksid esimese ja teise sutsu, aga kui nad ikka ei taha…

Mõtlen, et tõhustusdoosi saamise võiks võimalikult kiiresti vabaks anda. Kasvõi nii, et tööealised saaksid seda lasta teha enda raha eest.

Südame teevad soojaks inimesed, kes oma poolehoiu näitamiseks on algatanud korjandusi, et haiglatesse midagi toredat saata. Küünikud toovad kohe ette arstide sissetulekud ja sellegi, et koroonaosakondades saavad ka õed ja põetajad paremat palka. Vaadake, ega neid asju ju ei tehtagi selle pärast, et arst ei jaksaks endale ise tassi kohvi osta. Inimesed tahavad siiralt saata haiglaseinade vahele sõnumi, et väljaspool on enamuses arusaajad inimesed, kes teiste töö raskusest mõistavad lugu pidada.