Voldemar Tomusk: järjekordne kobarkäkk haridus- ja teadusministeeriumis

Haridussotsioloog Voldemar Tomusk. Foto: Erik Tomusk

Valitsusel oleks mõistlikum luua ülikoolidevahelised doktorikoolid eesti teadlaskonna järjekestvuse tagamiseks, kirjutab haridussotsioloog Voldemar Tomusk.

Riigikogu tööplaani järgi tuleb 27. oktoobril kell 14 täiskogu ees esimesele lugemisele õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 420 SE eelnõu, mille peamine eesmärk on mõneti üllatavalt doktoriõppe reformimine eesti kõrghariduses doktorantide staatuse muutmise kaudu. Ma ei välista aga võimalust, et nii mõnigi eelnõu seletuskirja lugeja võib kergesti jõuda nende ridade autoriga ligilähedasele järeldusele, mille kohaselt meenutab sellest dokumendist ilmuv uus doktoriõppe kontseptsioon pigem alatoidetud parmu, millele on lennuvõime parandamiseks tosina jagu lisatiibu külge liimitud. Võib arvata, et iga vähegi pädev putukateadlane leiab selle olendi veelgi vähem lennuvõimelise olevat kui selle kurnatud eellase.

Enne aga kui kõnelda väljatoodud probleemidest ja nende lahendustest, peaks ütlema sõna filosoofiadoktori kraadi (PhD) tähendusest. Minu arusaamise kohaselt on doktor haridustaseme mõttes inimene, kes valdab oma valitud teadmiste valdkonna teadmisi mahus, mis on lubanud samas valdkonnas töötavatel kolleegidel teda pädevaks tunnistada selles valdkonnas seisukohti võtma ja arvamusi avaldama ning kes on valdkonna teadmistele globaalses mastaabis oma panuse lisanud. Lihtsate sõnadega väljendades tähendab viimane nõue lühikese, kuid veenva vastuse andmist küsimusele, mis iga doktorikandidaadi ees varem või hiljem seisab: «Mis on see, mida inimkond enne teid ei teadnud, aga pärast teid teab?»