Anne Veerpalu: virtuaalvääringud ja Eesti seadused

Krüptoraha Bitcoin. Foto: Rafael Henrique

Need, kes Eesti seaduste ja virtuaalvääringute suhteromaani alguse peatükke täpsemalt lugenud on, ehk veel mäletavad 2016. aasta 11. aprillil riigikohtu lahendatud Otto de Voogdi kaasust (riigikohtu lahend 3-3-1-75-15), mille alusel riigikohus andis sisu endises rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (RahaPTS) olnud «alternatiivse maksevahendi» mõistele, lugedes selle alla ka virtuaalvääringu. Kuigi see lahend nägi ilmavalgust ning märkis kõnealuse vaidlustaja kaotust, lõppes vaidlusaluse sätte kehtivus vähem kui paar kuud pärast lahendi jõustumist, kirjutab jurist Anne Veerpalu. 

Otto de Voogdile kui Hollandi kodanikule tõi lahend kaasa otsuse Eesti maha jätta ning maailmameedias Eesti kui bitcoin’i-vaenuliku riigi aktiivse kajastamise. Lahendi järel muutis seadusandja RahaPTSi korduvalt, kuid mõistest «alternatiivne maksevahend» loobuti alles novembris 2017, mil rahandusministeerium kiirustas alles projektina tutvustatud uut Euroopa rahapesu tõkestamise regulatsiooni ülevõtmisega. Selle käiguga aga läkski kõnealune suhteromaan põnevaks. Mingis mõttes oli see, mis edasi juhtuma hakkas, nagu plahvatus – kuuldus Eestist, kus saab kommiraha eest virtuaalvääringutega tegutsemise jaoks vajaliku tegevuslitsentsi vähem kui 24 tunni jooksul taotluse esitamisest, levis kulutulena.