Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Kahed viimased kohalikud valimised on andnud mõista, et 1990ndatel Eesti poliitikasse juurdunud viieprotsendiline künnis on iganenud ning selgelt demokraatiat moonutav.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sellise veendumuse taga ei ole järsku tärganud kaastunne või empaatia roheliste, Tulevikuerakonna või Ühendatud Vasakpartei vastu. Vastupidi, olen veendunud, et ükski neist valimiskünnise all virelevatest jõududest ei ole näidanud piisavat entusiasmi ja kompetentsi, et püsivamalt ja jõulisemalt poliitilisel maastikul kanda kinnitada.

Küll aga olen ma veendunud, et demokraatia tervise seisukohast võiksid häirekellad kõlama hakata, kui valimiste eel hakkavad ilmuma artiklid, kus näiteks volikogu-matemaatilistel kaalutlustel soovitatakse mitte hääletada roheliste poolt (vaata Alo Raun Päevalehes). Kriitika all ei ole siin loomulikult ajakirjanikud või kolumnistid, vaid süsteem.

Põhjused on siin lihtsad: kuna roheliste võimalus ületada viie protsendi künnis ning pääseda volikogusse oli ette teada olematu, läheks neile antud hääl sisuliselt raisku ja suurendaks valimiste võitja ehk Keskerakonna võimalusi volikogus absoluutne enamus saada.

Tulemus on omamoodi absurd.