NÄDALAKOMMENTAAR ⟩ Aimar Altosaar: meile tuleb kasuks, kui me oma häälega ei mängi!

Aimar Altosaar. Foto: Mihkel Maripuu/pm/scanpix Baltics

• Noored võtavad ühiskonnas saavutatud heaolu liiga kergekäeliselt
• Valijatele võib tunduda, et kõik mida poliitikud räägivad, on mäng
• Väliste tunnuste alusel tehtud valikud toovad kaasa suure õnnetuse

Arvatakse, et elame vabas heaoluühiskonnas – miks me peaksime muretsema? Kuidas aga teha nii, et see ei kõlaks vanema inimese targutamisena, kui rääkida, et kõik meie tänased saavutused on pika ja vaevalise arengu tulemus, nende hüvede nimel on tehtud tohutult tööd. See on peaaegu ime, et on suudetud õigel ajal teha õigeid valikuid, sest demokraatias on hääl küll vaba, kuid igal hääletajal lasub ka suur vastutus.

Õigus võib olla neil, kes räägivad murrangulisest ajast, sest kiiresti arenevad nii tehnoloogia kui ka töö iseloom, nii elukvaliteedi nõuded kui ka avalik haldus. Demokraatia aga toimib ikka samamoodi: poliitilised jõud seavad üles kandidaadid ning valimisõiguslikud käivad neid valimas. Oleme harjunud, et valimised on kui laadapäev, kus erakonnad ja valimisliidud pakuvad ennast välja, ja valijad on kui laadalised, kes seiravad ja valivad lettide vahel kaupa.

Sõdadevahelises Eestis oli sellel «laadal» kord majas, sest erakondadel oli selged maailmavaatelised nimed ja lubadused, mida nende esindajad ise ka tões ja vaimus esindasid. Meil oli siis parteisid suur- ja väikepõllumeestele, kodanlastele ja töölistele, vaestele ja rikastele, olid olemas sakslaste ja venelaste parteid – valijatel oli võimalik oma eelistused suhteliselt kergelt kujundada.

Ka taasiseseisvumise järel oli poolteist aastakümmet üsna selge, mida erinevad poliitilised jõud taotlesid – kes kiiret pürgimist läände, kes hoidumist ida ligi, kes täiesti uute riigistruktuuride ja seadusandluse loomist, kes aga nõukoguliku pärandi hoidmist; ühed seisid vaba turu, teised reguleeritud ja protektsionistliku turu eest. Kui aga Euroopa Liit ja NATO olid juba reaalsus, läksid meie erakondade sõnumid peatselt lappama – kõik olid aru saanud, et magusad lubadused müüvad alati. Nii muutusid ühetaolisteks mitte ainult järjest massiivsemad plakatikampaaniad, vaid ka erakondade programmilised seisukohad.

Elukvaliteedi kiire kasv, turvalisuse suurenemine ja vaba liikumine kogu Euroopas on saanud uueks normaalsuseks. See, et nende hüvede nimel on aastakümneid peetud tõsiseid debatte ja langetatud raskeid otsuseid, ei paista aga igapäevases elus välja.

Noor inimene usub, et «koole renoveeritakse, lasteaiakohti luuakse, ämbreid kolistatakse» ikka, sõltumata sellest, kelle poolt hääletada.

Eilsest Postimehest võis lugeda Pamela Marani tunnistust, miks ta valis EKRE, kuigi ta kinnitas, et paljud selle erakonna tõekspidamised on risti vastupidised tema enda veendumustele. Ta hindas ekrelaste julgust ja andis oma hääle ehedusele, «kuigi nende põhimõtted on vahel isegi rumalad, nad seisvad surmatunnini nende eest», oli ta veendunud ning «lõpuks jääb mäng ikkagi mänguks».

Selgub, et erakondade maailmavaatelised põhimõtted ja programmid ei tähenda midagi, kuna polevat ju vahet, kes on võimul! Noor inimene usub, et «koole renoveeritakse, lasteaiakohti luuakse, ämbreid kolistatakse» ikka, sõltumata sellest, kelle poolt hääletada.

Kõik teavad, et programme loevad vähesed ning kandidaatide haridus, töökogemus ja kompetents ei lähe tavaliselt korda. Teatakse ka, et häid tulemusi valimistel saavad ikka need inimesed, kes on laialt tuntud ning kelle isikuprofiil vastab valijate ootustele.

Valimisedki on aga mõne analüütiku arvates vaid mäng raha ja võimu nimel, kus võidab see, kes kulutab kampaaniale rohkem. Õnneks see pole tõsi, vähemalt mitte alati! Mitmed rahakad kampaaniad on lõppenud poliitikutele fiaskoga, teised on aga saanud suure hulga hääli nappide ressurssidega, justkui peaaegu tasuta. Äsjased kohalikud valimisedki näitasid, et ka kõige silmatorkavamad plakatikampaaniad ei taga kulutajatele erilist edu.

Hea valimistulemuse võib tagada aga sõnumi selgus, kindel jutt ja otsustav näoilme! Eks seda üritasid ju teisedki, kuid ekrelased oma lihtsate lubadustega olid ilmselt väga mõjusad ja kallutasid paljusid endi poolt valima. Välikampaaniaid sadade enesekindla näoilmega plakatitega oleme näinud juba üle kahekümne aasta, nüüd näeme, et standardiseeritud on ka sõnumid.

Selle tõttu võib valijatele tunduda, et kõik, mida poliitikud räägivad, on mäng, mida ei saa tõsiselt võtta. Sama kehtib ilmselt ka EKRE puhul, mida eespool tsiteeritud valija valis, sest ta tunnistas, et tal pole samasooliste abielude ja abordiõiguse vastu midagi, mille keelustamine aga on äärmuskonservatiividele maailmavaate üks alustalasid.

Võib ju tunduda, et poliitikud vaid mängivad, kuid tegelikult see nii ei ole, neil on tõsi taga.

Mõtlemapanev on ka noore valija veendumus, et kõik ju toimib nagunii justkui iseenesest. See liitub paljude vaktsiiniskeptikute arusaamaga, et nakkushaigused polegi tegelikult ohtlikud ja kui mõni ongi, siis laheneb olukord iseenesest: vanad ja nõrgad surevad, tugevate immuunsussüsteem aga paraneb! Paljudele on hakanud tunduma, et me elamegi juba igavesti turvalises maailmas, kus meil pole vaja enam millegi pärast muretseda – kõik ju toimib ning elu läheb muudkui paremaks! Paljude jaoks on tipptehnoloogiad ja teised tsivilisatsioonisaavutused justkui taevast alla sadanud: autod lihtsalt tekkisid mingil ajal meie teedele, poed lihtsalt ongi kogu aeg avatud ja kaupa täis, riigiaparaat töötab ja ettevõtjad saavadki iseenesest oma äri ajada, ilma et seda kõike oleksid poliitikud kuidagi mõjutanud.

Arvatakse, et elame vabas heaoluühiskonnas – miks me peaksime muretsema? Kuidas aga teha nii, et see ei kõlaks vanema inimese targutamisena, kui rääkida, et kõik meie tänased saavutused on pika ja vaevalise arengu tulemus, nende hüvede nimel on tehtud tohutult tööd. See on peaaegu ime, et on suudetud õigel ajal teha õigeid valikuid, sest demokraatias on hääl küll vaba, kuid igal hääletajal lasub ka suur vastutus. 20. sajandi ajalugu on näidanud, et mõtlematud ja vaid väliste tunnuste alusel tehtud valikud võivad tuua kaasa suure õnnetuse. Võib ju tunduda, et poliitikud vaid mängivad, kuid tegelikult see nii ei ole, neil on tõsi taga. Meile tuleb kasuks, kui me oma häälega ei mängi!