Tänase Postimehe nädalalõpulisast leiab loo, kuidas inimesed on vabatahtlikult laiendanud oma privaatsfääri, jagades oma sõpradega sotsiaalmeedias nii rõõmu- kui ka kurbushetki. Paistab, et tagasipöördumist analoogeraelu juurde enam ei ole, vaid edaspidi peamegi arvestama virtuaalse privaatsfääriga.
Me võime ju ennast lohutada teadmisega, et sotsiaalmeedias saame enamasti ise valida endale kas sõpru või jälgijaid. Kuid see on enesepettus, sest me ei saa enam kontrollida, mida hakkavad meie jagatud eraeluga peale teised. Ja ka Eesti politseil on näiteid, kus sotsiaalmeedias postitatu võib pöörduda postitaja enese vastu.
Möödas on need ajad, kui oma fotoalbumi jagamine piirdus vaid külla kutsutud sõprade ringi ja konkreetse kuupäevaga. Nüüd tuleb arvestada sellega, et meie pildid, muljed ja kommentaarid ripuvad virtuaalruumis sisuliselt igaühele vaatamiseks ja mõnikord ka kasutamiseks.
Ent tänane Postimees kirjutab neistki juhtumitest, kus sotsiaalmeedia kaudu laienenud privaatsfäärist on olnud kasu kuritegude lahendamisel. Seda nii Eestis kui ka piiri taga. Nii näiteks õnnestus just sotsiaalmeedia abil leida USAs reisiblogija Gabby Petito surnukeha. Seega ei saa sotsiaalmeediat kuidagi tõrjuda ja see polekski praegu enam võimalik.
Alguses arvati, et sotsiaalmeedia ajastuga algab demokraatia võidukäik, sest seal levivat tõde. Kuid elu on näidanud, et tõde levib seal kõige halvemini.
Politseikapten Maarja Punak ütleb tänases Postimehes, et suur osa sotsiaalmeediast algavatest probleemidest tõukub inimeste sotsiaalsetest oskustest. «80 protsenti kõikidest ohtudest, mis on seotud sotsiaalmeediaga, on tegelikult sotsiaalsete oskuste taga kinni,» märgib ta.