Balti Venemaa uuringute Keskuse direktor Vladimir Juškin. FOTO: Sander Ilvest/pm/scanpix Baltics FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

19. novembril 1985 toimus Genfi tuumadesarmeerimise tippkohtumisel Mihhail Gorbatšovi ja Ronald Reagani esimene kohtumine. Pärast läbirääkimiste lõppu nimetas NLKP Keskkomitee peasekretär Ameerika presidenti «dinosauruseks» ja too omakorda ristis ta «paadunud bolševikuks». Sellegipoolest läks see tippkohtumine ajalukku kui külma sõja lõpu algus, kirjutab Balti Venemaa-uuringute keskuse juht Vladimir Juškin. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Selle aasta 30. septembril jätkusid Genfis Vene-Ameerika kõnelused strateegilise stabiilsuse üle. USA asevälisminister Wendy Sherman ütles ajakirjanikele, et läbirääkimised olid väga elavad, arutati paljusid olulisi üksikasju ja tulemuseks oli kahe töörühma loomine.

Joe Biden, kes need läbirääkimised algatas, teadis kindlasti, milliseid strateegiaid kasutab Kreml, et vältida laupkokkupõrget USAga. Esiteks tuginesid Nõukogude liidrid pärast Stalini surma pingelõdvenduse kontseptsioonile, mis oli nende esimene uuendus välispoliitikas. Sõna «pingelõdvendus» tähendas operatsiooni, mille käigus plahvatusmehhanism pingest tühjendati.

Teiseks kuulutas NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Georgi Malenkov oma kõnes Ülemnõukogu istungil 1953. aasta augustis välja uue strateegia: «Meie oleme rahumeelse kooseksisteerimise poolt.» Ja see strateegia tagas esimese külma sõja aegsete kriiside rahumeelse lahenduse: olgu selleks Korea sõda (1950–1953), Ungari revolutsioon (1956) ja Kuuba kriis (1962). Rahumeelne kooseksisteerimine, mille formaat kujunes lõplikult välja 1970. aastail, ei tähendanud lineaarseid suhteid, vaid laia valikut erinevaid suhete mudeleid, alates üksteisest eemale hoidmisest kuni tiheda koostööni majanduse, poliitika ja relvastuskontrolli alal.