AK ⟩ Meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk: transsoolised sportlased peaksid võistlema teistest eraldi

Laurel Hubbard Uus-Meremaalt Tokyo olümpia tõstevõistlusel. Tema pingutuse ajal on näost näha, et tegemist on endise mehega. Foto: foto: Edgard Garrido/Reuters/scanpix

Transsoolisi sportlasi peaks tulevikus suunama teistest eraldi võistlema, sest kui järgida ausa spordi põhimõtet, oleks ebaõiglane panna nad võistlema koos nondega, kelle ees on neil väga suur kaasasündinud eelis, ütleb meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk, Euroopa Tõstespordi Föderatsiooni meditsiinikomisjoni liige.

Tokyo olümpial osales teadaolevalt kolm naist, kes pole päris samasugused naised nagu enamik teisi. Rebecca Quinn, kes kasutab enda kohta ainult nime Quinn, tuli Kanada jalgpallinaiskonna koosseisus olümpiavõitjaks ning ameeriklane Alana Smith jäi naiste rulasõidus 20. kohale, viimaseks. Nemad identifitseerivad end mittebinaarsena, st väljaspool sookategooriaid «mees» ja «naine». Vähemalt on nad alati võistelnud naiste klassis.

Naiste tõstmises osales kaalukategoorias üle 87 kilo Uus-Meremaalt pärit 43-aastane Laurel Hubbard. Ta ei saanud tulemust kirja, sest sai rebimises nulli. Küll aga pälvis ta palju tähelepanu sellega, et aastani 2012 võistles ta meeste arvestuses. Hubbard oli teadaolevalt esimene transsooline sportlane olümpia tõstepõrandal.

See tulebki hästi täpselt paika panna, kellest me soo kontekstis räägime, kui teeme juttu mittetavapärastest naistest spordis, ütleb meditsiiniteaduste doktor Margus Annuk, Euroopa tõstespordi föderatsiooni meditsiinikomisjoni liige. Ta jagab nad kahte rühma. Esiteks need, kes on sündinud ühe sooidentiteediga, olgu soo-omase käitumisega või anatoomiliselt, ja tahavad seda muuta vastupidiseks. Seda kutsutakse transsoolisuseks. Teiseks need, kellel on mingisugused hälbed kas organismi arengus või geneetikas, mis väljenduvad niisugustes muutustes, mis ei ole puhtalt omased naisele ega mehele. Need kõrvalekalded on väga erinevad, seotud suguhormoonide aktiivsuse ja toimega.

Et mitte segadust tekitada, räägime ainult transsoolisusest ehk nendest, kes tahavad muuta oma bioloogilist sugu, nagu endine meestõstja Laurel Hubbard. Kas transsoolistel on teiste naiste ees spordis eelis?

On tekkinud suur konflikt: kui räägime ausast spordist, siis ausa spordi taustal tekib nüüd olukord, kus rahvusvaheline olümpiakomitee teadlikult lubab võistelda sportlastel, kes omavad mingeid eeliseid, sest on eelnevalt olnud mehed. ROK toetub siin kahele punktile: esiteks peaks olema võrdsus ja teiseks ei tohiks kedagi diskrimineerida, vaid tuleb anda kõigile võimalus spordis teatud tingimustel osaleda. Selleks tingimuseks on praegu ainult kriteerium, et testosterooni tase peab 12 kuu jooksul enne võistlust olema vähemalt 10 nanomooli liitri vere kohta.

Sellest on maailmas tekkinud suured vaidlused. Tegin eelmisel kuul ettekande Euroopa tõstespordi föderatsiooni meditsiinikomisjonis, mille liige olen aprillikuust. Komisjon väidab ka, et sisuliselt ei ole see meditsiiniline lähenemine, vaid on poliitiline otsus.

Milles poliitilisus seisneb?

Et ei toetuta teaduslikule informatsioonile, vaid öeldakse, et kõik on võrdsed jne. Siin tekib järgmine suur küsimus: kas testosterooni allasurumise nõue on piisav, et tagada võrdsus ja need eelised ära võtta, mis on sportlasel aastakümneid mehena olnud?

Tegelikult on testosterooni tase ainult üks näitajaid sellest suurest hulgast, mis erinevustega kaasneb. Kui lähete näiteks perearsti juurde ja saate vereanalüüsid, siis näete, et referentsväärtused on paljudel puhkudel – näiteks hemoglobiin, ferritiin, transferriinid jne – meestel ja naistel erinevad.

Teiseks, kes tunneb arheoloogiat, see teab, et arheoloogid ei ole kunagi väga palju vaielnud, kas leitud on mehe või naise skelett. Nad on selle tuvastanud üsna kiirelt. Kui õppisin ülikoolis anatoomiat, mäletan, et mõned vanemad arstid-õppejõud oskasid juba mõne lüli pealt öelda, kas see on naise või mehe oma. See tähendab, et meeste ja naiste erinevused on püsivad, suured ja ilmnevad väga mitmes kategoorias. Üks asi on lihased, lihase ehitus, mass ja maht, teine asi on jõu produtseerimise mehhanismid lihastes. Lisaks antropomeetrilised iseärasused, nagu naiste laiem vaagen, aga ka vaagna külge kinnituvad lihased: lihaste kinnitusest oleneb, millise nurga all need töötavad, millest omakorda tuleneb osadel spordialadel eelis; eelis võib seisneda isegi selles, et on väiksem traumade oht.