Kummalisel kombel ei muutunud see päeva suuruudiseks mitte üheski riigis. Oletaks ju, et see on kindel materjal õhtustesse peauudistesaadetesse. Aga ei. Kui sellest üldse kirjutati, siis peamiselt erialastes väljaannetes. Ilmselt oli põhjuseks see, et elektritööstuse spetsiifilised küsimused tundusid niivõrd kauged ja olukorda, kus peaaegu terve kontinent on ilma elektrita, ei suudetud endale ette kujutada.
See polnud esimene sellelaadne avarii: viimati seisis Euroopa elektrivõrk kollapsi ees 2019. aastal, mil olukord olla kestnud mitte ainult paar tundi nagu tänavu, vaid kolm päeva. Eri riikide elektrivõrkude kiire reageerimine ja loov lähenemine globaalsetele väljakutsetele suutis ka tollal – viimsel hetkel – täispimeduse ära hoida. Erialastest väljaannetest sai lugeda, et võrgus tekkivate ohuolukordade hulk on kasvamas seoses võrkude ülalpidajate erisuguste töö- ning ohutuskultuuridega, aga ka üleüldise tegelaste rohkuse ja kommunikatsiooniprobleemidega. Viimase kahekümne aasta jooksul on häireolukordi vaid lisandunud.
/nginx/o/2016/12/14/6173513t1h846c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/22/14157526t1heff8.jpg)