Pamela Maran: miks ma ikkagi EKRE valisin?

Pamela Maran Foto: Autor Erakogu

Andsin hääle ehedusele, sest lõpuks jääb mäng ikkagi mänguks. Kui sellest trallist eemale astuda, siis polegi vahet, kelle poolt hääletada, kirjutab kolumnist Pamela Maran. 

Valimisõhtul ütlesin sõpradele: «Valisin EKRE.»

«Väga naljakas!» vastasid nad ootuspäraselt, sest oleme konservatiivse rahvaerakonna kolisevate ämbrite üle ohtralt nalja visanud. Nali seisnes selles, et ma ei valetanud.

Vedasin end valimisjaoskonda päris viimastel tundidel ja mõtlesin, mida sinna sedelile panna. Mulle meenus tsitaat: «Kui valimised päriselt midagi muudaksid, oleksid need illegaalsed.»

Olen valinud 15 aasta jooksul nii sotsiaaldemokraate, rohelisi, Reformierakonda, üksikkandidaate kui ka valimisliite. Aeg on õpetanud, et elu areneb edasi võimuladvikust hoolimata. Kes tulevad võimule, neid nii armastatakse kui ka vihatakse. Nad kõik tahavad, et elu läheks paremaks, ning samas tahavad nad ka võimu ja kontrolli otsustamise üle. Valitsejad vahetuvad, nagu lehed puul, kuid päike tõuseb ikka endiselt idast. Vahet pole, keda ma valin. Kas panna sedelile number või joonistada pepu, mängus muutust ei sünni. Vedasin seekord sedelile EKRE kandidaadi numbri.