Ingmar Ott: Vana-Koiola järve kinnikasvamise põhjusest

Ingmar Ott. Foto: Margus Ansu

Kui juba haiges järves on teada haigustekitaja, siis on esimene asi see likvideerida, s.t sellisesse järve ei tohi valguda heitvesi, kirjutab hüdrobioloogia ja kalanduse emeriitprofessor Ingmar Ott. 

Määrused ja seadusandlus elavad oma elu ega arvesta väikejärvede tegeliku talitluse iseärasustega. Sellisel juhul ei tule veekogude kaitsest head, isegi mitte kesist tulemust.

Püüan antud juhtumis esindada järve. Peamine on arvestada veekogu üldiste keskkonnatingimustega ja talitlust määravate olulisemate teguritega. Need on esitatud Priit Pulleritsu 2. oktoobril Postimehes ilmunud artiklis «Endine tippsportlane murdis looduse kaitsel tippametnike müüri». Üldine järeldus: tegemist on juba looduslikult väga tundliku järvega. Kui järvel on ökosüsteemiteenused, mille väärtused sõltuvad ka inimtegevusest, ja ta pakub neid palju, siis peaks olema eriti hoolas seisundi jälgimisega.

Sellistel puhkudel ei aita suublale esitatavatest normidest, sest need on vaid ühe hetke väärtused. Oluline on teada heitvee koguseid terve aasta jooksul. Nii saame aru, kas see surve on veekogule talutav või mitte. Selline teave on avaldatud eestikeelsetes ja ka teiste keelte kodumaistes publikatsioonides («Siseveekogud», õpik kõrgkoolidele, 2020; «Eesti järved» jne). Samuti on tehtud nii keskkonnaametile kui ka teistele keskkonnaasutustele hulgaliselt töid, kus samad põhimõtted on selgitatud.