R, 9.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Mihkel Kunnus: tegelik sallivuse paradoks

Mihkel Kunnus
, Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja
Mihkel Kunnus: tegelik sallivuse paradoks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Fookuse hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus.
Fookuse hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Margus Ansu
  • Sallivus on meie ajastu märksõna
  • Lihtne on sallida ohutut ja mõjutut
  • Teaduspõhisuse valikulisuses pole midagi uut

Koroona- ja vaktsiinivastasuse puhul on esindatud kõik need hoiakud, mis on levinud kliima- ja rohepöörde skeptitsismi puhulgi, kirjutab haridus- ja teaduskülgede toimetaja Mihkel Kunnus.

Tänased küljed kukkusid välja aktuaalsemad, kui mulle meeldiks. Miina Härma gümnaasiumi loodusainete õpetaja Martin Pent kasutab oma küllalt filosoofilises essees näiteid suhtumisest vaktsineerimata inimestesse. See on juhus, et tema lugu sattus päevale, mil rakenduvad uued koroonapiirangud, meetmed, millest usutakse, et need suunavad rohkemaid inimesi vaktsineerima.

Head kutsevoorused tulevad ses loos kenasti esile, ta selgitab rahulikult, kannatlikult, pikalt ja põhjalikult, just nii nagu üks hea õpetaja peabki. Tänapäeva närvilisesse (sotsiaal)meediasse selline formaat muidugi hästi ei sobi, aga harva juhukülalisena on igati tervitatav.

Mugavussallivus

«Inimene», «inimlikkus» ja «sallivus» on kahtlemata ühed ajastu kesksemad märksõnad. Sallivuse paradoks, mida tihti seostatakse Karl Popperi nimega, seisneb selles, et salliv ühiskond peab enesekaitseks olema sallimatu sallimatute vastu. No see on selline ehtfilosoofilik mõlgutamine ja paradokslemine, meta- ja objekttasanditega vigurdamine.

Tõeliselt salliv inimene peab olema sisimas väga sallimatu.

Psühholoogilisem sallivuse paradoks seisneb ebamugavas äratundmises, et tõeliselt salliv inimene peab olema sisimas väga sallimatu, sest pole ju mõtet rääkida sallivusest millegi sellise suhtes, mis on tajutav neutraalsena, saati meeldiva või rikastavana.

Koroonapiirangute vastaste augustikuine meeleavaldus Balti kett 2021 Tallinnas Viljandi maanteel.
Koroonapiirangute vastaste augustikuine meeleavaldus Balti kett 2021 Tallinnas Viljandi maanteel. Foto: Madis Veltman

Võtame või näite, mis on sõnale «sallivus» pikast kooskasutamisest lausa külge kasvanud – seksuaalvähemused. Õigupoolest ei saa siinkirjutaja üheselt öelda, et oleks nende suhtes salliv, sest ma tajun neid täiesti neutraalsena ja pigem tunnen neile raske saatuse pärast kaasa (ja see on raske täiesti objektiivsetel põhjustel: heteroseksuaalsetelgi inimestel on üha keerustuvamas ja närvilisemas maailmas raske omale sobivat partnerit leida, mis siis veel neil, kelle valik on umbes kakskümmend korda väiksem!).

Keskkonnaignoratsusele tuleb riikliku sunniaparaadiga piirangud peale panna.

Seevastu teemadel, mis mulle korda lähevad, näiteks keskkonnahoid ja teiste liikide heaolu, pean tunnistama, et olen ikka üsna sallimatu. Kui mõni väheväärtuslik poliitik hakkab jälle patrama midagi väheväärtuslikust puidust ja väheväärtuslikust metsast, siis läheb mul hari punaseks ja ma ei hoia seda vaka all. Samuti leian, et keskkonnaignorantsusele tuleb riikliku sunniaparaadiga piirangud peale panna. Punkt.

Sallida uhhuud?

Eriti lihtne on sallida midagi ohutut ja mõjutut. Sestap on õpetaja Pendil paraku igati õigus, kui ütleb, et «uus pärgviirus laskus maale nagu nimme, et siin sallivuse vettpidavust testida». Jaa, sallivusel on hoopis teine maik, kui on, ütleme talebilikult – «oma nahk mängus».

Lihtne on sallida midagi ohutut ja mõjutut.

Teine asi, mis sallivusvõimet proovile paneb, on suutlikkus taluda mitteteaduslikku maailmapilti, koos sellest johtuvate käitumisviisidega. Poliitikateooria professor Peeter Selg poetab ühes intervjuus, et «ühismeedia suurim saavutus viimastel aastatel on see, et nüüd teavad füüsikud, arstiteadlased, keemikud, klimatoloogid, bioloogid ja muud reaalteadlased, mis tunne on olla sotsiaalteadlane. Lääne ühiskonnateadlased on juba mitu põlve – meil Eestis ka juba vähemalt põlvkonna jagu – harjunud, et igal kodanikul on oma arvamus selle kohta, kuidas nad peavad oma tööd tegema ja mis nende jutust pädeb, kui üldse midagi.»

Juriidiliselt igati korrektse taastuvenergeetilise ja kliimasõbraliku sõnastusega katab Borneo saart majanduslik õlipalmide istandus. Sellised «rohepöörded» on tee hukatusse. Õlipalmiistandustele ette jäänud orangutanid hukkuvad.
Juriidiliselt igati korrektse taastuvenergeetilise ja kliimasõbraliku sõnastusega katab Borneo saart majanduslik õlipalmide istandus. Sellised «rohepöörded» on tee hukatusse. Õlipalmiistandustele ette jäänud orangutanid hukkuvad. Foto: Binsar Bakkara/AP/Scanpix

Jagan siit aimduvat kahjurõõmu. Sest koroona- ja vaktsiinivastasuse puhul kehtivad kõik need hoiakud, mis kliima- ja rohepöörde skeptitsismi puhul.

Ja tõesti – on see pandeemia, mõned surmad ja nõudlusele alla jääv meditsiinisüsteem õigupoolest siis midagi hullemat kui kommunaalprobleem? Maailmalõpp või Armageddon pole see ju kohe kindlasti mitte.

Märksõnad
Tagasi üles