Mihhail Lotman: ACTA taga pole vaid kuri tahe

Mihhail Lotman. Foto: Silja Kaigu

ACTA vastu oleva semiootiku ja riigikogu liikme (IRL) Mihhail Lotmani hinnangul sisaldab võltsimisvastane kaubandusleping ka positiivset. Siiski hoiatab ta oma blogipostituses, et ACTAs lähtutakse süü presumptsioonist - enda süütuse tõestamise kohustus lasub kahtlusalusel ja selleks võib olla meist igaüks.

Olles resoluutne ACTA vastane, pean ma siiski tõdema, et see leping ja temaga kaasnevad instrumendid ja mehhanismid ei ole sündinud vaid kurjast tahtest.

Maailm meie ümber muutub tormiliselt ning mitte ainult üksikud seadused, vaid kogu juriidiline raamistik ei suuda nendele muutustele järgi jõuda.

Virtuaalne maailm ei ole enam vaid osa sellest, mida Karl Popperi terminoloogias nimetatakse kolmandaks maailmaks. Nt virtuaalses maailmas loodud teostel on reaalne, sealhulgas rahaline väärtus. Ka kuritegevus virtuaalmaailmas on reaalne, aga mitte vaid kontseptuaalne kuritegu.

Osaliselt võib uut olukorda katta juba eksisteerivate regulatsioonidega, kuid neid pole selgelt piisavalt.

ACTA neli plussi

Ma toon neli põhilist argumenti ACTA kaitseks.

1. ACTA kaitseb tarbijat falsifitseeritud toodete eest. Kui te ostate mingisuguse kaubamärgiga toote, peate olema kindel, et teile ei müüda selle pähe võltsingut.

2. Paljude kaupade väärtus rajaneb uuenduslikel ideedel või tehnoloogiatel. Uue ravimi väljatöötamine on väga töömahukas aastatepikkune protsess. Kui lubada piiramatult nt geneerilisi ravimeid, mis tundub ju hea ja õiglane – on nad ju palju odavamad –, ei saaks ükski ravimifirma panustada uute ravimite väljatöötamisesse.

Sama käib ka meelelahutustööstuse kohta. Keskmise Hollywoodi filmi tegemise kulu ulatub kümnetesse miljonitesse dollaritesse ja see hind pidevalt kasvab.

Märkus. Ma ei taha siin diskuteerida teemal, kas ravimifirmade või Hollywoodi tohutud kasumid on õigustatud või mitte, lõppude lõpuks on igaühel õigus ravida ennast maarahva tarkuse järgi ning miks ka mitte ise proovida teha amatöörfilme.

Ma ei tea, mida tähendab «objektiivne» või «õiglane» hind, ehkki olen marksistlikku poliitökonoomiat omal ajal põhjalikult tudeerinud. Minu jaoks on objektiivne ja õiglane hind see, mis on konkurentsivõimeline. Kui mingi asi on minu jaoks liiga kallis, siis keegi ei sunni mind seda ostma.

3. Olen korporatsioonide poolt nende kismas eurostruktuuridega, mis tahavad ära kaotada sigarettide kaubamärgid ja hinnavahed, et oleks lihtsalt «Suits».

Arvan, et igal tarbijal on õigus valida, millega ta täpselt kavatseb endale kopsuvähi tekitada. Seda õigust ei saa inimeselt võtta. Pealegi tundub, et see on alles algus: varsti selgub, et alkohol on mürk, suhkur, erinevad rasvad jne (ja muuseas ongi).

Kuid see ei tähenda, et ei võiks vahet teha viinal, õllel ja konjakil. Ma mäletan hästi aega, kui poes järjekorra ära seisnuna küsisid: «Mulle palun üks leib, üks piim, pakk võid ja, oops, viinerid juba said otsa.» Ei taha oma lapselastele sellist sotsialistlikku paradiisi.

4. Varastada ei ole hea. Isegi siis, kui keegi ei näe. See võib tunduda ahvatlev, kuid karistamata vargus ruineerib nii üksikisiku kui ühiskonna moraali. Piraatlus on vargus, ehkki tundub, et nagu poleks: ma ei võta ju kellegi käest ära, vaid tõmban õhust. See ei ole nii, ja ma ei hakka pikemalt seletama, miks.

Märkus. Olen varguse vastane, kuid vabavara tuline pooldaja. Mulle meeldib väga Copylefti kontseptsioon, mis kahjuks Eestis ei ole eriti juurdunud. Sellegipoolest olen nii mõnigi kord kas honoraridest loobunud või annetanud need heategevuslikele organisatsioonidele.

Omaenda intellektuaalset omandit pean ma pigem kohustuseks kui kaubaks. See on ka üks põhjusi, miks eelistan jagada mõtteid oma blogis, mitte ajakirjanduse veergudel.

Neli põhjust vastu olla

Pärast pikka apologeetilist sissejuhatust võis tekkida küsimus, miks ma siis ACTA vastane olen? Põhjuseid on jällegi neli.

1. Meetmed ei ole eesmärkidega proportsioonis. Loodavad struktuurid tungivad eraisiku ellu ja rikuvad tema privaatsust palju suuremal määral kui kaubamärkide kaitse seda eeldaks.

2. ACTA eeldab mitte üksnes seaduslikku raamistikku, vaid loob ka uue rahvusvahelise organisatsiooni, mille eesmärk on ACTA rakendamine. Selle võim ja volitused ei ole veel päris selged, kuid need on hirmuäratavad.

3. Ühiskonna moraali ruineerib mitte üksnes vargus, vaid ka ülepingutatud politseimeetmed.

Siin on kaks aspekti. Esiteks, ehkki ACTA otseselt ei nõua internetiteenuste osutajatelt nuhkimist, teeb ta selle palju hõlpsamaks ning ühiskondlikult aktsepteeritavaks tegevuseks.

Veel olulisem on aga, et see olulisel määral inverteerib õigusmõistmise ideoloogiat. Kui tavalise varguse puhul kehtib süütuse presumptsioon ja õigusorganite õlgadele laskub süü tõestamise kohustus, siis ACTAs plaanitavad meetmed lähtuvad süü presumptsioonist. Enda süütuse tõestamise kohustus lasub kahtlusalusel ja selleks võib olla meist igaüks.

Märkus. Nagu öeldud, ma põhimõtteliselt ei tõmba internetist filme ega kasuta piraattarkvara, kuid mul võtaks palju aega ja närvikulu tõestamaks, et ma tõepoolest pole kaamel.

4. Mulle üldse ei meeldi ACTA vastuvõtmisega seotud protsessid. Need toimusid saladusloori ja valede suitsukatte all. Kui ACTA oleks hea asi, siis milleks kogu see konspiratsioon?

Asjal on lisaks veel üks õpetlik aspekt: internetiaktivistid on agarad otsima igasuguseid vandenõusid. Siin on aga tõepoolest tegu rahvusvahelise, võib isegi öelda, ülemaailmse vandenõuga. Ainuüksi Hollywood on võimsam kui ükskõik missugune salaorganisatsioon.

Postimees avaldab blogipostituse Lotmani loal (Copyleft).