Mari-Liis Jakobson: aitäh, härra peaminister!

Mari-Liis Jakobson Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Fooliummütsidest rääkinud peaminister Andrus Ansip tegi ACTA-vastastele suure teene, pakkudes neile võimsad kujundid, millega rahvast ACTA vastu koondada, kirjutab Tallinna Ülikooli riigiteadlane Mari-Liis Jakobson.

Hoolimata ülikülmadest ilmadest on Eesti kodanik ärganud talveunest ja läinud meelt avaldama. Miks nii? Mis on seekord teisiti?

ACTA ehk võltsimisvastane kaubanduskokkulepe on sattunud paljude huviorbiiti ning haaranud endaga kaasa neidki, kes on muidu poliitikamaastikul üsna passiivsed ja huvitud.

Mis pani siis suurt hulka ligi poolest miljonist eestlasest Facebookis jagama temaatilisi postitusi ja iroonilisi meeme ning paari tuhandet inimest tulema, fooliummütsikesed peas, suisa tänavale?

On see meie Facebooki-revolutsioon oma mehhanismidelt – ehkki mitte küll mastaabilt – võrreldav araabia kevadega? Ning miks on just ACTA see, mis tõi inimesed tänavale – mitte näiteks töötus, jäämine Euroopa viie vaesema hulka või olematu haldusreform?

Vabadus, tarbimisvabadus!

Esiteks, erinevalt olematust haldusreformist ähvardab ACTA ära võtta midagi olemasolevat: piirata vabadust. Vabadust internetis, mida Eestis teinekord suisa inimõiguseks nimetatakse. Ning liberaalidele, keda on meie ühiskonnas ennekõike «võitjate põlvkonna» ja nooremate hulgas, on see väga valus löök.

Teiseks, see vabadus, mida piirata tahetakse, on tarbimisvabadus. Mitmed ühiskonna- ja riigiteadlased on märkinud, et neid, keda demokraatia kontekstis tavaliselt kodanikeks on nimetatud, võiks nimetada täna hoopis tarbijateks. Seega on üheks olulisemaks õiguste ja vabaduste kimbuks saanud just tarbija õigused ja vabadused.

Ehkki ACTAga on seotud ka hirme jälitamise ja poliitilise represseerimise ees, on ilmselt laiemalt levinud just nördimus, et enam ei õnnestu pääseda kõikjal tasuta internetti, jälgida veebist tasuta sarju ja filme ning salvestada alla muusikat ja kasutada sämpleid oma loomingus.

Niisiis võib oletada, et viimase aja väljaastumised polegi päris ehtsad kodanikuliikumised, vaid pigem pahaste tarbijate jorinad.

Kodanikuühiskond või popkultuuri mullistus?

Vaadeldes sotsiaalmeediat võib väita ka, et ACTA pole üksnes poliitilise debati koht, vaid üha rohkem popkultuuri mullistus. «Stop ACTA» on justnagu Che Guevara, kelle pilt ei ilutse särgil ilmtingimata poliitiliste aadete märgina, vaid pigem popikoonina.

Kuigi fotomanipulatsioonid ja sotsiaalmeedias jagatavad meemid kuuluvad vaieldamatult üha suurema hulga sotsiaalsete liikumiste protestirepertuaari, on neil samasugune oht, mis ka riiklikul propagandal või sotsiaalreklaamil: see jätab suhteliselt vähe tõlgendusruumi ning ei edenda tegelikult teadlikkust problemaatikast.

Sarnaselt propagandaga külvab see irratsionaalset hirmu ning tekitab inimestes kampaaniaväsimust.

Rahvas vs võim

Mis ma tahan sellega öelda? Et 2000-2500 inimest tänaval ei näitagi mitte midagi?

Ei. «Päeva päästis» Eesti poliitiline eliit, kelle väljaütlemised tekitasid tõenäoliselt trotsi nendeski, kelle suhtumine ACTAsse oli kuni viimase ajani pigem ükskõikne.

Selle asemel, et ACTA sisu selgitada ning muresid hajutada, raiusid valitsuse esindajad, et mitte midagi ei muutu, ning otsustasid toimuva naljaks pöörata.

Hea nalja retsept on aga, et see ei tohi sisaldada selliseid paroole, millest auditoorium aru ei pruugi saada. Samuti ei maksa nalja teha selle kulul, keda sa loodad kaasa naermas näha.

Kaitseminister Mart Laari «mul sai ruum otsa» äratas postkommunistlikus ühiskonnas ilmselt juba geneetiliselt edasi kanduva hirmu tsensuuri ees. Peaminister Andrus Ansipi nali riigikogu infotunnist oli aga pehmelt öeldes Eesti Vabariigi kõrgeimat võimu, rahvast, alavääristav.

Ansipi kingitus

Poliitkommunikatsiooni aspektist tegi Ansip ACTA-vastastele suure teene – kui sageli otsivad sotsiaalsed liikumised (aga ka näiteks erakonnad oma valimiskampaaniates) võimsaid kujundeid, millega oma protesti praimida, siis peaministri soovitatud fooliummütsikesed töötavad märksa tõhusamalt kui välismaalt imporditud plagud ACTAst ja internetikasutajate raudus kätest.

Niisiis saab ACTA-vastast protesti tõlgendada kaheti – ühelt poolt vastuseisuna seaduseelnõule, teisalt aga umbusaldusavaldusena valitsuse liikmetele.

Kas ACTA näitel saab aga rääkida üldisemast kodanikuaktiivsuse kasvust?

Võimalik, et kui valitsuse liikmed sama agressiivse kommunikatsioonitaktikaga jätkavad, ei jää laupäevane viimaseks meeleavalduseks ning – sõltumata sellest, mille vastu järgmiseks protestitakse – on oodata rohkesti kaasalööjaid.

Samas, juba antiigist pärinevad ideaalid eeldavad, et tõeline kodanik osaleb poliitikas pidevalt, mitte üksikute algatuste taha mobiliseerudes. Karta on, et sedavõrd mastaapseid muutusi ei suuda ilmselt esile kutsuda isegi nii kurikuulus lepe kui ACTA.