Valimiskampaania ei ole lihtne töö, nagu seda ei ole ka oma valijate eest seismine volikogus. Tunnustust väärivad kõik kandidaadid, sealhulgas need, kes seekord valituks ei osutunud. Oma aja ja jõu panustamine kohaliku elu nimel on igal juhul kiiduväärt.
Kampaanialubadused on sageli ülepingutatud, vahel mõnele kriitilisemale kõrvale lausa kohtlased. Ometi asuvad enim hääli saanud inimesed ja nimekirjad meie elu korraldama väga tõsiselt võetaval ja tegelikul moel.
Kui tavapäraselt on valimistel selged võitjad ja kaotajad, siis seekord saavutas kuus erakonda korraliku tulemuse. Statistika järgi saatis edu ka valimisliite, kuid nad moodustavad üle Eesti nii eriilmelisi kooslusi, et nende ühtse nimetaja alla toomine on igal juhul kunstlik.
Sisuliselt toimivad valimisliidud Eestis kohalike erakondadena ning eeskätt tõestasid need valimised, et vajadus sellise paindliku ühinemisviisi järele on püsiv.
Keskerakonna kaotusest on küll palju räägitud, aga tegelikult kogus see erakond üle Eesti ikkagi kõige rohkem hääli. Reformierakonda hirmutati reitingu langusega, aga tugev positsioon püsib paljudes võtmekeskustes ja üle Eesti.
EKRE pani oma nimekirju välja piirkondades, kus teised tegid seda mitu valimistsüklit tagasi, olles nüüd pigem loobunud ja kohalikesse liitudesse sulandunud. EKRE-l oli vaid võita, nagu ka Eesti 200-l, kes tegi üllatavalt hea tulemuse nii Tallinnas kui ka Tartus.
Vabal maal pole ükski erakond igaveseks võimuga laulatatud. Keskerakond Tallinnas ja Reformierakond Tartus peavad nüüd senisest enam partneritega arvestama.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2021/10/18/14149390t1hdb6e.jpg)