Jaak Aaviksoo: jumalate vägevusest

Jaak Aaviksoo Foto: Eero Vabamägi

Õhtumaine soov näha inimõigustes ülimuslikku väärtust, mille nimel on õigustatud ka sõjalise jõu kasutamine (olgu siis julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel või mitte) sai Afganistanis põhimõttelise tagasilöögi, kirjutab akadeemik Jaak Aaviksoo. 

Leidub neid, kes arvavad, et meie ette kerkinud üleilmsed väljakutsed koroonakriisist kliimasoojenemiseni on karistus kõrgemate, jumalike väärtuste hülgamise eest maiste hüvede nimel. Kui see peaks paika pidama, siis on see suunatud eelkõige õhtumaise või lääneliku tsivilisatsiooni pihta, mis ammutab elujõudu humanistlikest ideaalidest ja usub progressi idee universaalsusesse. Just selle, ideaali teenimine on kasvatanud üle ilma nii kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kui ka teinud meid haavatavaks iga inimkaotuse suhtes.

Samas on meie kaasteelisteks selles ilmas enamikus inimesed, kel jumal on endiselt surelikest kõrgemal kesksel kohal ja kellele saab loota, kui asjad kipuvad käest minema. Ja kipuvadki, nii siin kui ka seal.

Ma mõtlen Afganistanist. Meie viimane, kaksiktornide kollapsist ajendatud minek sinna oli põhistatud süütute ohvritega, kes hukkusid ühe jumala nimel sooritatud veretööst. Ja meie läksime nende hukkunud inimeste nimel; mitte kätte maksma, vaid terroristidele peavarju andnuid teise usku pöörama. Oleme seda meelt, et kättemaks ei ole õigustatud, ent meie väärtuste – inimelu ülimuslikkus, üksikisiku vabadused ja õigused, demokraatia, õigusriik ja kõik sellest tulenev – levitamine teeb kõigile vaid head, sest need väärtused on universaalsed. See on meie usk.