Jane Saks: kott sülle ja inimene istuma

Jane Saks. Foto: Konstantin Sednev

Koroonaaja algus pani inimesed, ka ühissõidukites, üksteisest veel rohkem eemale hoidma. Enam ei soovinud keegi istuda võõra kodaniku kõrvale, võimalusel isegi mitte tema selja taha. Mõneti mõistetav, kuna agressiivne viirus oli tundmatu, hirm haigeks jääda aga suur. Aja möödudes oleme õppinud viirusega koos elama: kes kannab maski, kes mitte, kes vaktsineerib, kes usub teisiti läbi saavat.

Suur osa ühissõidukite kasutajatest ei soovi aga endiselt näha enda kõrval kedagi istumas. Nad kas panevad kõrvalistmele oma koti või istuvad vahekäigupoolsele toolile. Bussipeatuses, kui peale tuleb uus ports sõitjaid, vaatavad istuvad inimesed nutiseadet, viivad pilgu aknast välja või panevad lausa silmad kinni. Ikka selleks, et vältida peale tulnud inimeste pilke.

Nii siis vaatabki püsti seisev reisija lootusrikkalt ringi, lootes leida istet, kus ei ole ennast sisse seadnud ridikül või ehk õnnestub tabada istuja pilku, et läbi silmside endale alandlikult tema kõrvale kohta saada. Mõlemad katsed enamasti ebaõnnestuvad ja tagasihoidlik eestlane jääb vaikides tooli kõrvale, kus lösutab käekott, seisma.

Minu kirjatüki mõte ei ole hirmu viirusega nakatuda kuidagi pisendada, ei. Mõistan suurepäraselt kõrgendatud riski saada viirus just ühissõidukis. Aga teistega arvestamine, just kitsastes oludes, mis tipptunnil ühistranspordis on, ei tohi kaduda.