Õhtujuhtkiri ⟩ Demokraatia pidupäev?

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Ida-Virumaa jääb valimistest osavõtult muust Eestist maha
• Valimistest osavõtt võiks olla suurem
• E-valimised teevad võidukäiku

Kohalikud valimised näitavad mitmeid trende ja allhoovusi.

Seekordne 54,8-protsendiline valimistest osavõtt annab tunnistust, et suurt osalushüpet võrreldes 2017. aasta kohalike valimistega pole aset leidnud. Tasub aga tähele panna valimistega kaasas käivaid trende ja allhoovusi.

Järjepidevalt on Eesti valimistel kasvanud e-valimistest osavõtnute hulk. E-valimistel käis esmastel andmetel hääletamas 263 566 inimest, mis tähendab rekordit. Postimees kirjutas juba laupäevases juhtkirjas, et varsti muutub mõnel erakonnal poliitiliselt mõttetuks seista vastu e-valimistele, sest üha enam inimesi valib veebis ja seega ei saa väita, nagu soosiksid e-valimised just mingit kindlat erakonda. Eilne valimispäev oli selle trendi tõestus.

E-valimiste populaarsuse kasuks võis mängida ka koroonapandeemia, nii et inimesed eelistasid kodust hääletamist. Põhimõtteliselt on tegemist ju globaalse trendiga – ka eelmise aasta USA presidendivalimistel hääletati palju kirja teel, sest seal e-valimisi polnud. Kuid mõte oli selge – vähem valijaid soovis tulla valimisjaoskonda kohapeale. Loosung «Püsi kodus!» on üsna otsene kutsung ka e-valimistele.

Kohalike omavalitsuste valimised pole olnud nii osavõturohked kui riigikogu valimised. 1993. aastal, esimestel sõjajärgsetel kohalikel valimistel oli valimistest osavõtt kõigest 52,6 protsenti. Kõrgeim on see arv olnud 2009. aastal – 60,5 protsenti.

Samas tuleb meenutada, et erinevalt riigikogu valimistest saavad kohalikel valimistel hääletada ka mittekodanikud ning Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud. Mittekodanikud tähendavad üldjuhul venekeelset elanikkonda ja seega võib nende valimistest osavõtt näidata mingil määral ka integreerituse taset.

Nii oli valimistest osavõtt Ida-Virumaal kõrgeim kahtedel esimestel kohalikel valimistel, 1993. ja 1996. aastal vastavalt 65,9 ja 67,8 protsendiga, olles selgelt suurem ka üldisest osavõtust. Pärast seda on aga Ida-Virumaa valimisaktiivsus selgelt vähenenud ning seda tõestas ka eilne päev, kus Ida-Virumaa osavõtuarvud jäid muu Eesti omadest maha. Kindlasti on see murekoht, sest osavõtt vabariigi poliitikast annab motivatsiooni ka mittekodanikele Eesti elust osa saada ning aitaks vähendada ka Ida-Virumaa kui hüljatud kandi kuvandit.

Teine meenutus tuleneb tõigast, et sedapuhku olid valimised esimest korda sellised, kus peibutuspardid olid legaliseeritud ning teoorias saaksid nad istuda mitme rahvaesindaja koha peal. Valija ei peaks tõsiselt võtma, kas Euroopa Parlamendi liikme või riigikogu esimehe kireks oleks omavalitsuse volikogus rattateede võõpamiseks vajaliku värvitooni üle arutada. Segadust suurendaks veelgi see, kui valitsuses koostööd tegevad poliitikud satuvad rindejoone erinevale poolele kohalikes volikogudes. Või läheb nagu ikka ehk juhtub see, et paljud peibutuspardid loobuvad oma kohast volikogus kellegi kasuks?

Kohalikud valimised on peetud. Usutavasti näeme lähitulevikus kaebusi ja proteste, nii on see olnud igade valimiste järel ja pole põhjust kahelda, et see kord oleks kuidagi teistsugune. Ent rahvas on oma sõna öelnud, see on kõige tähtsam.