Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2011/08/25/722376t1hf4af.jpg)
Olen kahel korral järjest kirjutanud Eesti taastusravi ja rehabilitatsiooni süsteemist, kus liigub aastas 20–25 miljonit eurot riigi raha. Probleem on lihtne: arutu raiskamine. Arstid, patsiendid, puudega inimesed kirjeldavad eri nurkade alt absurdseid juhtumeid, kus raha lihtsalt lendab tuulde. Me ei saa seda nimetada kuidagi teistmoodi kui süsteemiveaks.
Miks siis keegi midagi ette ei võta? Eelkõige on see küsimus sotsiaalministeeriumile, sest nemad ju lõpuks juhivad ja nende eelarveridade kaudu liigub vastav raha. Üks seletus võib olla selline, et ministeerium on liiga suur, nende käes on pool riigieelarvest, nad tegelevad korraga niivõrd paljude asjadega, et lihtsalt pole jaksu. Jõud ei käi enam kõigest üle.
Teine põhjus võib olla selles, et isegi kui vigu nähakse, on igasugune muutmine niivõrd ebapopulaarne – sotsiaalsüsteemi reformimine on ju poliitiliselt erakordselt tundlik –, et lihtsalt ei julge teha. Las siis läheb, aga ärme torgime, äkki saame veel haiget.