L, 10.12.2022

Tõnis Lukas: kõrghariduse rahastamise mahajäämus kasvab

Tõnis Lukas
, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Tõnis Lukas (Isamaa)
Tõnis Lukas: kõrghariduse rahastamise mahajäämus kasvab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tõnis Lukas, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor (Isamaa)
Tõnis Lukas, Eesti Kirjandusmuuseumi direktor (Isamaa) Foto: Margus Ansu
  • Kõrghariduse tegevustoetuse tõus jääb inflatsioonile alla
  • Kõrghariduse alarahastamine on krooniline
  • Igasuguse teadustöö ja arendustegevuse vundament on inimesed

Kui ülikoolid on sunnitud aina odavamalt õpetama (madalate palkade, madala motivatsiooni, vähendatud õppekavade tõttu), ootab Eesti kõrgharidust tõsine kriis, kirjutab Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Tõnis Lukas (Isamaa).

Rektorite Nõukogu on väljendanud nördimust valitsuse plaani üle suurendada Eesti kõrghariduse rahastuse mahajäämust. Nimelt plaanib valitsus kasvatada järgmisel aastal õpetajate palgafondi 7,3%, mis on tubli, aga kõrghariduse tegevustoetused tõusevad vaid 3,2%. See enam nii tubli ei ole.

Arvestades, et Eestit on tabanud kiire inflatsioon, tähendab see, et meie kõrghariduse kvaliteedi eest vastutavad inimesed on järgmisel aastal reaalväärtuses vaesemad kui tänavu.

Probleem ei ole iseenesest uus ning õppejõudude madalale palgatasemele on juba aastaid tähelepanu juhitud, kuid seni on olnud eesmärk reaalpalkasid tõsta. Järgmise aasta 3,2% palgatõus jääb aga inflatsioonile alla ja seetõttu muutub õppejõuamet kahtlemata vähematraktiivseks, mille tulemusena jäävad suures osas doktorikraadiga õppejõud reaalselt sissetulekutes vaesemaks.

Poliitilise valikuna on valitsuse otsus muidugi kõnekas. Õpetajaid on rohkem, see tähendab automaatselt rohkem toetajaid. Kõrgharidusvaldkonnas on inimesi aga vähem ja seega on väiksem ka nende inimeste hulk, kes on sellisest olukorrast löödud.

Rektorite Nõukogu on välja toonud, et ülikoolides on 633 akadeemilist töötajat, kelle palk jääb alla õpetajate palga alammäära, neist 112 on doktorikraadiga. Kolmandik (33%) kõikidest akadeemilistest töötajatest saab vähem palka, kui on üldhariduskoolide arvestuslik keskmine (1653 eurot). Nüüdse otsusega suurenevad need lõhed veelgi.

Kolmandik (33%) kõikidest akadeemilistest töötajatest saab vähem palka, kui on üldhariduskoolide arvestuslik keskmine (1653 eurot).

Kõrghariduse alarahastamine on krooniline, kuid õnneks on vähemalt teaduse rahastamisele pööratud suuremat tähelepanu. Eelmises valitsuses seisis Isamaa selle eest, et teadus- ja arendustegevuse riiklik rahastus tõuseks ühe protsendini SKTst. Positiivne on, et tänane koalitsioon on otsustanud sellega jätkata. Kõrghariduse rahaprobleemid aga jätkuvad.

2019. aastal olid valitsussektori kõrghariduskulud suurusjärgus 320 miljonit eurot ehk ca 1,1% SKTst ning siinkohal ei ole suurt edasiminekut toimunud. Veel viis aastat tagasi investeeriti kõrgharidusse 1,4% SKTst ja tasuta kõrghariduse reformiga koguni 1,6%. Praegune liiga madal rahastus sunnib aga ülikoole taganema oma halduslepingus sätestatud kohustustest ja alustama tasuta eestikeelse õppe vähendamist.

Hariduskuludes sisalduvad nii õppeasutuste tegevuskulud ja investeeringud kui ka hariduspoliitika ja riikliku korralduse eest vastutavate asutuste kulud, samuti toetused üliõpilastele. Õpetajate palk on aastatel 2013–2019 kasvanud 94 protsenti, avalik-õiguslike ülikoolide akadeemiliste töötajate palk aga ainult 51 protsenti.

Ma ei soovi selle tähelepanekuga vastandada õpetajaid ja ülikoolide akadeemilisi töötajaid, kuid suurem üksmeel õpetajate palga hoogsamaks tõusuks näitab, et ka kõrghariduse rahastamisel on vaja erakondadeülest kokkulepet, mis annab signaali, et valdkond on oluline ja selle edendamisel on selged eesmärgid.

Igasuguse teadustöö ja arendustegevuse vundament on inimesed. Kui me soovime, et Eestis sirguksid maailmas tuntud ja edukad teadlased ning toimuks innovatsioon, tuleb järelkasvule tagada parim võimalik haridus. Kui me ei suuda hoida ja motiveerida õppejõudusid jätkama õppetööd ülikoolides, loome vundamenti kriisiks, mis tabab ühel hetkel valusalt Eesti konkurentsivõimet.

Kui ülikoolid on sunnitud aina odavamalt õpetama (madalate palkade, madala motivatsiooni, vähendatud õppekavade tõttu), ootab Eesti kõrgharidust tõsine kriis. Seda ei saa me Eestis aga endale lubada juba kasvõi sellegi pärast, et hävitame nii oma eestikeelse kõrghariduse alusmüüri.

Eestikeelne õpe saab jätkuda ainult siis, kui meie rahva parimad noored otsustavad astuda ülikooli Eestis. Seda teevad nad ainult siis, kui säilib õpetuse kõrge tase!

Märksõnad
Tagasi üles