Andrus Saar.

FOTO: Peeter Langovits

Sotsioloog Andrus Saar kirjutab, et tänased ACTA-meeleavaldused on märk millestki hoopis enamast kui protest ühe lepingu vastu – kodanikuühiskond on muutunud tugevaks ning rahval on saanud demokraatlikus vormis autoritaarsest riigijuhtimisest villand.

Olen päris veendunud, et enamik ACTA vastu protestijatest ei tea asja sisust suurt midagi. Pigem on küsimus selles, et inimesed tunnetavad, et seaduse vastuvõtmisega saavad rikutud inimeste põhiõigused, et globaalne totalitaarne ühiskonnamudel tõmmatakse inimestele silmile, mille alt ei näe enam midagi. Suure Venna roll saab domineerivaks.

ACTA juhtum on ühiskonna seisundi määratlemiseks väga hea lakmuspaber. ACTA surve all mureneb ka valitseva koalitsiooni tank, õlisüsteemi on sattunud häiriv liiv. Järsku on tekkinud diskussioon teemadel, mis tundub olevat ainult juristide pärusmaa.

Eesti ühiskonna tervisele on see väga hea märk. Senine opositsiooni ja rahva naerusvääristamine poliitika näitab pankrotistumise algust. Äkitselt on valitsus ja ministrid sattunud surveseisundisse, mida ei ole põhjustanud opositsioon, vaid Toompea-välised jõud. Kodanikuühiskond tegutseb reaalselt, mitte ei mängi liivakastis ette antud rolliraamatute järgi.

Taoline protest ei ole kasvanud mitte sugugi tühjale kohale. Inimeste hoiakutes on masust alates toimunud olulised muutused eesmärkides, mis suunas peaks Eesti riik edasi liikuma.

Aastal 2008 moodustas nende täiskasvanud inimeste arv, kes leidsid, et Eesti riigi kahe olulisima eesmärgi hulka kuulub vajadus inimestel lasta kaasa rääkida tähtsates riigiasjades, 46 protsenti, aastaks 2012 kasvas nende arv 56 protsendini.

Neli aastat tagasi oli 12 protsendile inimestest tähtis kaitsta Eestis sõnavabadust. Möödunud aastal tõusis nende inimeste arv 15 protsendini. Need on suurimad suhtarvud alates aastast 1990.

Need arvud räägivad selget keelt sellest, et suurenenud on inimeste tahe, soov kaasa rääkida riigile olulistes asjades ning seejuures kaitsta sõnavabadust.

Kui Toompealt tuleb info, mida suudab toota vaid silendatud aju, siis rahvas ei leia enam, et nad peaksid vastama vaikimisega või moondama end fooliumimütsikesteks, kust ei pressi läbi ükski teistsugune mõte ja tahe.

Huvitav on asjaolu, et soov kaasa rääkida ühiskonnaelu tähtsates asjades ei avaldu ainult Eestimaa suurlinnades, vaid väga tugevalt ka väiksemates asumistes, kus inimesed tunnetavad pähe istumise sündroomi vast kõige sagedamini.

Tegu ei ole ainult noorte aktiivsusega, vaid see läbib tervet ühiskonda. Taoline asjaolu on tinginud inimeste suurenenud aktiivsuse.

Loomulikult on senised aktsioonid kujunenud väiksemahulisteks, kuid need on selged märgid, et suuremad muutused on tulekul. Kui tegu oleks ühe või teise ametiühinguseltskonna ettevõtmistega, siis võiksime arvata, et inimesed huvituvad vaid oma sissetulekukust.

Viimase aja aktsioonid aga näitavad, et protestid väljuvad kaukamentaliteedist (kuigi ka see on samuti äärmiselt tähtis). Need haaravad kõige erinevamaid sotsiaalse elu probleeme.

Pärast Eesti iseseisvumist on inimesed saanud teadlikuks oma ja ühiskonna vajadustest ning õigusest anda sellest teada kogu ühiskonnale, sealhulgas juhtivstruktuuridele – olgu selleks pangad, valitsus, ministeerium jms. Tegu on tõsiste märkidega kodanikuühiskonna tekkest. Demokraatlikus vormis autoritaarsest riigi juhtimisest on saanud villand.