Indrek Seppo

FOTO: Erakogu

ACTA sai tõsisemate tehnoloogiahuviliste jaoks kurikuulsaks juba 2008. aastal, kui välja hakkasid lekkima ACTA loomisel osalenud osapoolte soovid. Alates internetiliikluse filtreerimisest kuni plastiku müügipiiranguteni riikidele, kes sellest liiga palju cd-toorikuid võiksid vorpida.

Suurt avalikku huvi pakkuvate kõneluste sisu enda oli USA kuulutanud salajaseks (põhjendades seda ohuga rahvuslikule julgeolekule, ei vähemat). Mis ei takistanud arvukaid lekkeid juba enne esimese ametliku mustandi avalikustamist (Euroopa Parlamendi survel, muuseas). Vaikimisvandest vabanenud Google esindaja nimetas seda versiooni vene ruleti mängimiseks ja kultuuriliseks imperialismiks. Internetikogukond nii tagasihoidlikult ei väljendunud.

Läbirääkimiste käiku aitab pilku heita Wikileaks, mille Acta abil ärakeelamise võimalus aruteludest samuti läbi käis. Kuigi me oleme kuulnud, et ACTA ettevalmistus läinud kõige harilikumat rahvusvahelise lepingu loomise rada, kurdab Itaalia esindaja, kui raske on töötada lepinguga, mille salastatuse aste kõrgem kui tavaks. Liikmesriikidel olevat seetõttu võimatu konsulteerida huvitatud pooltega.

Teises memos ütleb Rootsi tippläbirääkija, et kogu ACTA protsess kipub tänu läbirääkimiste salajasusele kaotama igasugust legitiimsust. Memole on lisatud märkus, et meedia ja blogijate mure salastatuse ning internetiküsimuste üle on Rootsis olnud võrreldav teiste riikidega ning kriitikatorm on sundinud valitsust sel teemal oma seisukohtadega erakorraliselt välja tulema.

ACTA vaheversioonidest käis läbi kõik, milles seda täna süüdistatakse ja rohkem veel. Alates teatud geneeriliste ravimite transiidikeelust kuni nõudeni rikkujatel internetiühendus välja lülitada. Just nende arutelude ajal tekkis meil arusaam ACTA loojate eesmärkidest ja vahenditest, mis paratamatult raske kaduma.

Lõppversioon ei pruugi (paljus tänu internetikogukonna ja ajakirjanduse pidevale torkimisele) tõesti olla rikaste riikide tänast olukorda oluliselt muutev. Talle on jäänud meie jaoks pigem sümboolne tähendus. Kui tugeva tähendusega sümbol ACTAst tehnoloogiainimeste jaoks saanud on, seda on viimased päevad kenasti näidanud. Iseenesest oli selline uue generatsiooni alahindamine heaks märgiks värskete internetireguleerijate "suurepärasest" internetiajastu tunnetusest.

Ärgem unistagem ka sellest, kuidas ACTA meid arenguriikides aitama hakkab. Hiinas müüdud kopeeritud Gucci ei tähenda müümata päris Guccit. See ei tähenda meile üldse mitte midagi - kui, siis bränditeadliku klienti tulevikus. Bangladeshis tudengitele õpikut paljundav õppejõud (eks mäletan ise ka meie 90-ndate professorite hulgast selliseid retsidiviste) proovib kriminaalkaristuse hirmus ilma läbi saada, raha tal selle pärast juurde ei teki. ACTA ei muuda maailma paremaks paigaks.

Mul on Andrus Ansipile selle haaramiseks üks soovitus: panna momendiks pähe mõtlemise müts ja juurelda, kas see on päris kindlasti just suur soov „lihtsamalt varastada“, mis ühendab Skype Eesti tegevjuhti Sten Tamkivi, valitsuse infotehnoloogianõunikku Linnar Viiki, internetiettevõtjat ja Riigikogu liiget Andrei Korobeinikut, suurt enamikku uue tehnoloogia kogukonnast ning vähemalt kahte Tartu Ülikoolis intellektuaalomandile pühendunud doktoranti? Mis muu võiks põhjustada meie vaeva võtta sõna ACTA vastu?

Ehk on see tehnoloogia arengu tajumine? Aga mõtleme koos. Karikeerivalt. Meil pole seni miskipärast tulnud pähe nõuda inimestelt raha Tammelinna iluaedadesse kiikamise eest. Saaks küll. Karmid trahvid, jälgimine, et keegi ilma tasumata pilku aeda ei laseks lippama (maksta saaks sms-i või nutitelefoniga). Tundub jabur? No annaks taevas. Aga miks? See ilu on ikkagi inimeste töö ja vaeva tulemus. Igaüks, kes peab oma õiguseks maksmata nautida, on varas.

Aga mis siis, kui internet hakkab muutuma Tammelinnaks ja digikraam iluaiaks? Täiesti tõsiselt. Kui karmiks me need trahvid teeme, kui kaugele läheme? Võtame Tammelinnas tõesti tänavad üles? Sest tehnoloogia on juba täna sammu võrra ees, Freenet saab omale ühel heal päeval mugava kasutajaliidese. Jälgimisseade arvutis (ka see on välja pakutud) aitaks esialgu. Edasi tuleks kaamera tuppa tuua.

Seemnesöömise järelnähud? Kõigile, peale nende, kelle elu selle tehnoloogia arendamisega tihedalt seotud. Ajaloolisi näiteid on palju toodud, ma lisan ühe. 1666 oli Prantsuse nööbimeistrite hiilgeaeg. Teemantnööbid, keraamilised, siidist, kõik oli olemas. Kuni keegi rätsep hakkas odavaid ja häid nööpe valmistama riidest. Nööbigildi põline õigus nööpide turule oli ohus. Omandiõigus ju seegi. Traditsioonidega tööstusharule tuli õnneks appi riik, keelates riidest nööbid. Asi läks nii kaugele, et kodusid hakati läbi otsima, inimesi trahvima ja kinni pidama.

Ühel hetkel tuleb lihtsalt aru saada, et me elame uues maailmas. Vanad ärimudelid ei toimi enam, sõltumata sellest, kui häid tooteid või teenuseid nad pakkusid. Kusagil on kõigil karistustel piirid, mingil hetkel ei ole jälgimisühiskond enam seda väärt. Miljonidollarilised trahvid tudengitele hakkavad minu ja paljude teiste jaoks neid piire ületama.

ACTA sümboliseerib meile riigi käitumist 1666. aasta Prantsusmaal. See ei ole tee, mis kuhugi viiks. Eesti on maailmas tuntud oma e-aru poolest. Meil on moraalne õigus saata see ACTA, mis parimal juhul midagi juurde ei anna, uuele ringile. Valitsusel on õnneks nõunik, kes võimeline selle põhjuseid maailmale selgelt kommunikeerima.

Indrek Seppo on Tartu Ülikooli majandusteooria doktorant, kes kirjutab doktoritööd intellektuaalomandiõigusest.