«Mitte minu tagahoovis» tuleb suurte taristuprojektide või uute tehaste rajamisel ikka ja jälle esile. Mõnigi ettevõtmine on kohalike vastuseisul katki jäänud. Omavalitsused pole ettevõtluse edendamisest huvitatud, kui paikkonnale jääv tulu on napp, aga vaikust ja rahu hindavate inimeste pahameel palju suurem.
Tegemist on ammuse demokraatiaprobleemiga, mis viib tehnokraatide mõtte mõnigi kord sellele, et päris tõhusalt saab neid küsimusi lahendada vaid autoritaarses riigis, kus iga konn ei köhi. Siiski on konkurentsivõimelisemad need ühiskonnad, kus inimeste tagahoovi puudutavad erimeelsused läbi arutatakse, vajadusel kasvõi kohtus.
Maailmas on küllaga näiteid, kuidas just rohepööret edendavad projektid põrkuvad kohalike keskkonnaaktivistide vastuseisule. Globaalses mõttes hea asi osutub lokaalselt talumatuks. Vastuseis tuuleparkidele on ses osas klassika. Küllap on ka Eesti riik ja poliitikakujundajad sellest hästi aru saanud.
Praegune olukord sisaldab aga mitut probleemi, mis ei näita riiki mängureeglite kehtestajana parimast küljest. Kui pikka aega seisid tuulepargid kaitseministeeriumi piirangu taga, siis nüüd jäävad kõik muud hoovad eriplaneeringut vaidlustada väga ahtaks. Talumistasu võiks olla omavalitsustele ja kogukondadele mõistlik lepitusvahend, aga kuni eelnõu pole riigikogus vastu võetud, on see õhku kirjutatud lubadus.
Ülle Harju artikkel on ilmekas sellegi poolest, et ta esitleb kahte vastandlikult maailma nägevat ettevõtjatüüpi. Üks on vähemalt sõnades valmis kohalikele talumistasu maksma, teine nimetab seda aga uusorjanduslikuks korraks ja lubab tasu kehtestamisel valitsusega kohut käia.