Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

JUHTKIRI Mitte minu tagahoovis (6)

Copy
Urmas Nemvalts joonistab
Urmas Nemvalts joonistab Foto: Urmas Nemvalts
  • Inimeste tagahoove puudutavad erimeelsused tuleb läbi arutada
  • Talumistasu võiks olla omavalitsusele ja kogukonnale lepitusvahendiks
  • Ettevõtluse ja rohepöörde huvi ei kaalu alati kohalike muresid üles

Tänase lehe kandvamaid lugusid räägib tuuleparkide rajamisest, mis on inimestele tihti seda enam vastukarva, mida lähemale need kellegi kodule tulevad.

«Mitte minu tagahoovis» tuleb suurte taristuprojektide või uute tehaste rajamisel ikka ja jälle esile. Mõnigi ettevõtmine on kohalike vastuseisul katki jäänud. Omavalitsused pole ettevõtluse edendamisest huvitatud, kui paikkonnale jääv tulu on napp, aga vaikust ja rahu hindavate inimeste pahameel palju suurem.

Tegemist on ammuse demokraa­tiaprobleemiga, mis viib tehnokraatide mõtte mõnigi kord sellele, et päris tõhusalt saab neid küsimusi lahendada vaid autoritaarses riigis, kus iga konn ei köhi. Siiski on konkurentsivõimelisemad need ühiskonnad, kus inimeste tagahoovi puudutavad erimeelsused läbi arutatakse, vajadusel kasvõi kohtus.

Maailmas on küllaga näiteid, kuidas just rohepööret edendavad projektid põrkuvad kohalike keskkonnaaktivistide vastuseisule. Globaalses mõttes hea asi osutub lokaalselt talumatuks. Vastuseis tuuleparkidele on ses osas klassika. Küllap on ka Eesti riik ja poliitikakujundajad sellest hästi aru saanud.

Praegune olukord sisaldab aga mitut probleemi, mis ei näita riiki mängureeglite kehtestajana parimast küljest. Kui pikka aega seisid tuulepargid kaitseministeeriumi piirangu taga, siis nüüd jäävad kõik muud hoovad eriplaneeringut vaidlustada väga ahtaks. Talumistasu võiks olla omavalitsustele ja kogukondadele mõistlik lepitusvahend, aga kuni eelnõu pole riigikogus vastu võetud, on see õhku kirjutatud lubadus.

Ülle Harju artikkel on ilmekas sellegi poolest, et ta esitleb kahte vastandlikult maailma nägevat ettevõtjatüüpi. Üks on vähemalt sõnades valmis kohalikele talumistasu maksma, teine nimetab seda aga uusorjanduslikuks korraks ja lubab tasu kehtestamisel valitsusega kohut käia.

Talumistasu võiks olla omavalitsustele ja kogukondadele mõistlik lepitusvahend, aga kuni eelnõu pole riigikogus vastu võetud, on see õhku kirjutatud lubadus.

Enefit Greeni pehmem hoiak ja valmidus tasudeks ei andnud neile Lääne-Nigula vallas esialgu edu, sest vallavolikogu otsustas eriplaneeringu peatada. Kohtus sai Enefit Green Risti tuulepargi asjas võidu ja volikogu otsus tühistati.

Tõenäoliselt ongi kohtuvaidlus paljudel juhtudel vajalik lahendus, kuid praegu paistab, et mängureeglid logisevad või tunduvad tagahoovist vaadatuna ebaõiglased.

Mitte mingil juhul ei saa võtta üldist seisukohta, et ettevõtluse või rohepöörde huvi kaalub kohalike mure alati üles. Niisamuti ei saa iga «mitte minu tagahoovis»-suhtumist heaks kiita, sest siis me ei ehita ega arenda enam midagi.

Riik ja eriti selle nooremad kodanikud on rohepöördemeelsed. Tuule­energia laialdasemat kasutuselevõttu ei tohi pärssida. Küll on aga iga tagahoovi puhul asjaosalistel õigus teada, kas ja millal talumistasud tulevad, kui suured need on ja millise mehhanismiga kohaliku inimeseni jõuavad. Ehk nagu poliitikud tihti ütlevad: kuni kõik pole otsustatud, pole midagi otsustatud.

Tänasest lehest loeme pigem seda, millises mahus meelehead ettevõte on valmis ühele või teisele omavalitsusele pakkuma. Selline ehku peale kauplemine ei tekita usaldust ega kindlustunnet.

Tagasi üles