Väga tahaks loota, et kogu ažiotaaži ACTA ümber lahendavad vaikses koostoimes aeg ja põhimõte, et vastu tuult sülitamisel saab olla vaid üks tagajärg. Viimast kutsuvad välja nii ACTA kui tema taga seisvad wannabe-küberpolitseinikud Andrus Ansipist Hollywoodi filmitöösturiteni.
Soovis saada tehtud töö eest väljateenitud tasu pole iseenesest midagi valet. Vastupidi. Küsimus on vahendis. Hulk maailma valitsusi on kübersisu tootjatel lasknud endale augu pähe rääkida ja promovad nüüd kirvega kärbsejahti.
Mõnda neist (ennustatavalt küll mitte meie oma) on veidi hilinenult, kuid siiski, tabanud terve mõistuse kojutulek. Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Sloveenia on selle nimekirjas prominentsel kohal. Pole vaja olla raketiteadlane nägemaks, mis neid riike seob. Nimetagem seda seguks kuklatagusest absurdi- ja vabadusetajust.
Esiteks, ACTA pöörab pea peale õhtumaise ühiskonna liikmete vabadused ja kohustused. Isegi kui internet on teatud mõttes arenenud Hobbesi metsiku loodusriigina, on seal liikujail teisi, olulisemaid kehastusi. Nad kõik on (enam-vähem) õigusriikide subjektidena põhiõiguste kandjad.
Siit ei ole keeruline tuletada, et kodanik trumpab valgustusajastu eetoses staatuselt iga kord üle kaubamärgi tarbija. ACTA eetos seevastu pakub meile uhket uut ilma, kus inimene tätoveeritakse kõigepealt globaalse tarbijate hõimu liikmeks ja tema ülejäänud inkarnatsioonid peavad enda eest ise hoolitsema.
Teiseks, see rong on tehnoloogiliselt läinud. ACTA jõustamine eeldab Hiina-sugust repressiivaparaati (ning siis ka vaevalt toimiks). Drakoonilised plaanid minna rikkumiste karistamisel kriminaalvastutuseni välja saavad võrsuda vaid pooltühjades seemnesalvedes.
Me ei jõuaks parimagi tahtmise korral iga kaubamärgi poole vajaliku viisakusega kummardada (Reformierakonna poliitikud oma blogidega on näiteks elust enesest).
Kolmandaks, midagi sellist nagu ACTA ei saa – veel enam, pole mõtet – tänapäeva maailmas teha salaja, varga kombel. Tagajärjeks on programmeeritud vastulöök avalikkuse poolt. ACTA, nagu teda on läbi räägitud ja nüüd seaduseks tehakse, lausa kutsub kodanikuallumatusele.
See on kutse, mis paljude jaoks meist 21. sajandi inimestena kostab täna palju nõudlikumana kui eile. Meie vabadusel on väärtus. Neljandaks, keegi võiks meie seemneekspertidele lähemalt seletada, mis asi on internet ja milline on tema tähendus selle, aga veel enam järgmise põlvkonna jaoks.