Me ise koome oma elu mustri. Tegelikult algab kõik sellest, kuidas me iseendasse suhtume. Kas me ütleme endale: «ma olen kole, keegi ei armasta mind, mu tulevik on tume» või «ma astun hommikul parema jalaga voodist, veendun peegli ees, et mu näos on päris naeratus, see, mis ulatub silmanurkadesse ja südamessegi, ning alustan päeva valmisolekus võtta vastu see, mida elu pakub». Seejuures on hea meenutada, et olla sündinud on eriline šanss ja et elu on triibuline, lainetav ning see ongi huvitav, kuniks pole eluohtlik.
Keda oma päevadesse ja öödesse kaasa võtta? Muidugi inimesi, kelle seltsis me tunneme ennast hästi ja kes on usaldusväärsed. Sõpru tulekski otsida eesmärgipäraselt, meil on vaja sõpru erinevate teemade jaoks.