Võsa on metsa eelkäija. Ta on tihe põõsastik, mis hakkab meie kliimas peatselt sirguma pea igale poole, kus inimtegevus lakkab. Rohumaad, põllud, kraaviperved. Võsa asendab kiiresti ka langetatud metsa. Võsa tuleb justkui ei kusagilt, aga järsku on ta olemas. Tihe, läbitungimatu risti-rästi okste tihnik.
Võsa peetakse tihti korralageduse ja minnalaskmise märgiks. Parem madal muru, laiuv heinamaa ja korrastatud puupõld. Kui võsa kord juba võimust võtab, on tast jagusaamine raske. Vahur Afanasjevi romaani «Serafima ja Bogdan» põhjal valminud Tartu Uue Teatri vabaõhulavastus «Serafima+Bogdan» toimub Kolkjal Peipsi ääres kõrges pajuvõsas. Võsa ise on sümbol, mis mängib näidendis asendamatu tegelasena kaasa – pimeda sünge tegevuspaigana, aga vajadusel ka õngeridvana. Üks näidendi peategelastest, miilitsa piirkonnavolinik Raimond Uusküla ütleb: «Võsa rahustab. Selles pole midagi maalilist ega majesteetlikku. See on lihtsalt võsa [...] Visa võsa, mis hoiab kümne küünega kinni kehvakesest maast, et see vette ei voolaks. [...] See võsa on nagu meie, eestlased. Umbrohi, mis ei kao. Hävita palju tahad. [...] Kui palju on seda võsa raadatud ja maha võetud ja tallatud, aga me tõuseme jälle. Sa võid meid üles künda ja teha siia oma sibulapeenrad [...], aga kui sa selja pöörad, siis on su peenrad umbrohtu täis ja siis on juba võsa peal. See on meie, eestlaste vägi.»
/nginx/o/2018/01/24/7510503t1h9967.jpg)
/nginx/o/2021/10/08/14125233t1h0295.jpg)