/nginx/o/2012/02/10/951086t1h640c.jpg)
Märtsi esimesel päeval tulevaks kuueks aastaks meie kõige lähedasema rahva ja riigi peana tööd alustav Sauli Niinistö on Eesti hea sõber ja mõistab meid. Seda on sel nädalal kõik arvajad ühest suust kinnitanud. Võib-olla mitte samasugune Eesti-fanaatik nagu viimase 12 aasta jooksul 18 korda Eestit külastanud Muumimamma, aga sõber siiski.
Soome tänavused presidendivalimised pälvisid Euroopa meedias vastukaja paljuski tänu kontrastile mullukevadiste parlamendivalimiste tulemustega. Kui aprill 2011 läks ajalukku kui Timo Soini juhitud Põlissoomlaste suurüllatus ehk jytky, siis jaanuaris 2012 leidis aset vastajytky.
Vähe sellest, et presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud kumbki kahest euroskeptikust – Soini ega Keskerakonna kandidaat Paavo Väyrynen –, sinna valiti olemasolevast kaheksast kandidaadist kaks kõige euromeelsemat. Neist Niinistö oli mees, kes Soome riigi rahandusministrina 1990ndate lõpul üldse euroalasse tüüris, teine aga avalikult homoseksuaalne endine ÜRO ametnik.
Euroskeptilise või paremäärmusliku Soome kuvandi murdmine oligi põhjanaabrite seekordsete presidendivalimiste peamine signaal välismaailmale.
Soome suhtumine eurosse on aga endiselt vastuoluline, nagu kirjutas sel nädalal The Economist. Ollakse vihased, et Kreeka ja paljud teised eurotsooni kuuluvad maad on pidevalt ühiselt kokku lepitud reegleid rikkunud, samas kui Soome on koos Luksemburgiga ainsad algupärased euromaad, mis siiani eelarvepiire on järginud. Valijate suurenev nördimus euroalas toimuva pärast mõjutab aga mõistagi ka erakondade seisukohti.
Niinistö võimalused võlakriisi lahendamisele kaasa aidata on ahtad. Soomet esindab Euroopa Ülemkogul peaminister, välispoliitikas on presidendil suurem sõnaõigus ELi mittepuutuvates küsimustes. Niinistö roll on seega pigem olla ühiskonnas arvamusliider ja hoida suhteid liitlastega.
Iseloomult olevat juristiharidusega pikaaegne prokurör Niinistö aus ja otsekohene (või kärsitu ja ebaviisakas, nagu teda kirjeldavad kriitikud). Makkarakauppa ees Urhoga semujuttu pajatava rahvamehe muljet ta ei jäta. Pigem on ta tagasihoidlik, eraelu kiivalt varjav, tõsine ja konkreetne.
Valimisvõidu-järgsel hommikul lükkas Niinistö koduõuel sahaga lund, tutvustades mornilt ajakirjanikele oma plaane: «Noh, presidendiga on kohtumine ja... siis tuleb pressikonverents.»
Soome kõmumeedia mittejälgijana ei tea ma seda kinnitada, aga kui Niinistö 2009. aastal endast 29 aastat noorema Jenni Haukioga abiellus, tulnud see üllatusena kogu rahvale. Lihtsalt keegi ei teadnud, et Niinistöl, kes end seni poolvallatu leskmehena oli kirjeldanud, kellegagi nii tõsine suhe on.
Niinistö esimene abikaasa Marja-Leena hukkus 1995. aastal liiklusõnnetuses, kahe poja üksi üleskasvatamine oli osaliselt ka põhjus, miks ta loobus kandideerimast 2000. aasta presidendivalimistel.
Poegadest on nüüdseks saanud 36- ja 31-aastased mehed. Pärast isa võitu ütlesid nad, et Soome saab endale õiglase, vastutustundliku ja tolerantse presidendi, kes vajadusel ka jõuliselt debati suudab algatada. Niinistöle antud 1,8 miljonit häält näitavad, et Soome rahvas on nendega nõus.