/nginx/o/2020/12/28/13551039t1h7771.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/08/14124037t1hb884.jpg)
- Filmimaailma maestrotega ükski arvutionu võidu ei jookse
- Ometi on vahel vaja vaadata midagi kergemat, näiteks «Bondi»
- Kõrvaltegelased on Bondi-filmides peategelasest põnevamadki
«Bond» ongi lihtsalt film par excellence! Kuid stopp! Sellise lihtsalt filmi tegemine jääb kahjuks paljudele filmitegijatele täiesti püüdmatuks, kirjutab kolumnist Paavo Matsin.
Nüüd kui nädal on möödas uue «Bondi» esilinastusest ja kõik tähtsad kriitikud on oma arvamuse öelnud, saavad ka lihtsamad tšehhovlikud tegelased oma arvamuse filmikunstist laiemaltki välja öelda. See, mis kellelegi meeldib või mitte, on üldiselt ikka väga arusaamatu maailm.
Igal inimesel on kino puhul omad eelistused ning pigem kuulatakse niisuguses küsimuses vist rohkem naabrinaist kui Rooma paavsti. Ma isiklikult paneks filmimaailma taevasse kõige kõrgemale kohale Visconti ja Coppola, sel lihtsal põhjusel, et möödas on ajad, kus sai taastada ekraanile mõnda kuningakoda kogu tema detailsuses, nagu tegi vanast Rooma aadlisoost pärinev Visconti. Coppola aga filmis otse sõjasoojade relvadega ja rindelt tulevate kopteritega oma lahingustseene. On selge, et selliste maestrotega ei jookse tänapäeval enam ükski arvutionu võidu. Küsimus on eheduses.
Ometi, kui on hetk, kus oled haige või saab lõpuks kogu muru maja ümbert pügatud või lumi lükatud ja tahaksid vaadata mingit vana lemmikut, siis ei taha tavaliselt neid absoluutse kvaliteedimärgiga, aga jälgimist nõudvaid pikki linateoseid vaadata. Vahel tahaks midagi veidi kergemat, tahaks lihtsalt filmi ja siis on «Bond» väga teretulnud.
Ometi, kui on hetk, kus oled haige või saab lõpuks kogu muru maja ümbert pügatud või lumi lükatud ja tahaksid vaadata mingit vana lemmikut.
«Bond» ongi lihtsalt film par excellence! Kuid stopp! Sellise lihtsalt filmi tegemine jääb kahjuks paljudele filmitegijatele täiesti püüdmatuks. Mulle tuleb meelde, kuidas üks mu sõber nägi kord suurt õllereklaami, kuhu oli kirjutatud midagi umbes nii, et see õlu on rohkem kui lihtsalt õlu. Sõber nentis selle peale ohates, et ehk oleks antud tootjal ka viimane aeg hakata lõpuks lihtsalt õlut tegema...
Bondi filmid on küll lihtsa skeemiga, aga vaatajasõbralikud. Võtame kasvõi igasugu huvitavad kõrvaltegelased. Bond ise pole ju teinekord üldse filmis oluline, vaid meelde jäävad lõpuks ju pigem värvikad kurikaelad või muud jõmmid kõrvalosades. Suur afroameeriklasest konkskäsi, kühmus kuri paksuke autojuht, võigas kääbus, hiigelsuurte rindadega naine idablokist või terashammastega hiiglane on ikka väga lahedad! Nad on ju palju olulisemad kui Bond ise! Ka päris suured kurikaelad kipuvad end tihti pigem kordama. Välja arvatud muidugi maestro Cristopher Lee, kes kuuldavasti oli isegi vabatahtlikuna Soome Talvesõjast osa võtnud! Nii et kui mõtlen peaaegu 60 aastat rahvast lõbustanud filmidele sellest vaatenurgast, et mis Bond kuskil oli, ei tule vahest üldse meeldegi. Ütlen kohe muidugi ära, et minu absoluutne lemmik on vaid korra Bondi mänginud brutaalne ja peen George Lazenby.
Aga tõesti, Bondide kõrval kuuluvad maailma kinoajalukku ka töllmokk-šerif J. W. Pepper ja hiigellõugadega Richard Kiel. Kui tuua mõni veel kõrvalisem näide kõrvaltegelaste ajaloost, siis just paksuke kühmus afroameeriklane Whisper on mulle eriti meelde jäänud filmist «Ela ja lase teistel surra» (1973). Imelik ja oma bossi poolt kiusatud ülekaaluline kõrvaltegelane, kes silmanähtava vastikusega end üldse diivanilt liigutas. New Yorgis kannab ta voodoo-poes piinlikku lillakat pintsakut, hiljem kummalist halvasti istuvat punast pükskostüümi. Võrreldes teiste, muide alati konkreetseid nimesid kandvate kõrvaltegelastega, ei ole tal mingeid erilisi omadusi nagu näiteks afroameerika hirmsal konkskäel Tee Heel (Julius Harris). Filmis on nimi isegi krokodillil, kes konkskäe päriskäe ära sõi – see on krokodill Albert! Ei pea olema eriline asjatundja, et saada aru: mingil kujul kajastavad «Bondi» filmid alati päris ehedalt ühiskonnas õhus olevaid signaale, aga ka paljut muud vähem tähtsat, kuid huvitavat: antud filmist saab näiteks teada, mida sai New Yorgis 20 dollari eest. Ning tuleb tõdeda, et kõrvaltegelased ületavad tihti oma sarmilt peategelast.
«Bondi» filmides on üldse päris palju õpetlikku, mingil kombel on aeg ja ajastu sinna alati päris esinduslikult kokku kuhjatud. Ja neis on tegelikult päris palju infot jumal-teab-mille kohta. Antud vanas «Bondis», mille koreograafia meenutab kohati Estonia retroballetti, saab näiteks teada, mis pidi löövad risti ette voodoo-riitusel osalejad. Mõned tõlgendused on alati muidugi ka suvalised.
/nginx/o/2021/10/08/14124038t1h7046.jpg)
Kuid üks on selge, Bond on alati kiire õppija. Läbi filmide meie ajastusse liikudes on küll aina vähemaks jäänud igasugu plahvatavaid ja magnetilisi imevidinaid, kasutatakse lihtsalt moblat ja relva, kuid kiire õppimisvõime demonstreerimine on ka vana Bondi pärusmaa. Tuletame meelde, et ka «Potteri» filmides jäi võluvahendeid aina vähemaks, kuni asjad ajas ära lihtsalt teatav lahus. Ka Bond on muutunud ajas üha kurjemaks ja halastamatumaks. Aga igal juhul pole ka vanade «Bondi» filmide vaatamine kunagi tühi töö, ükskõik mida siis ka mingid hipsterid oma indie-kinodes asjast arvavad. Vahel tahad ju vaadata ka lihtsat filmi, mis on hästi tehtud. Ja juua lihtsat õlut. Ja on väga hea, et kõik on alati suures lõikes ette teada, heade lihtsate asjadega peabki just nii olema.
Hiljuti nägin aga midagi väga bondilikku päris ootamatus ümbruses. Valli baaris seisab nimelt külmkapis uhkes üksinduses ilmselt vähemalt paari-kolmesajaeurone šampanja Dom Perignon. Eks ta ootab seal oma James Bondi, kes vastu õhtut kord kindlasti saabub. Mul puudub ülevaade, kui palju seda jooki sealt ka aastate jooksul reaalselt ostetud on ehk kui palju kohalikke kesköiseid Bonde on leidunud. Samuti ei tea ma, kas Dom Perignoni tellivad legendaarses baaris rohkem elu peategelased või siis kõrvaltegelased. Kas seda tellib klaasikaupa julgustuseks stiletodega öökluppi koperdav kaunitar või rebib mõni lihtne tööinimene vastu ööd maika ja rahakoti järsku eksistentsiaalselt lõhki ja võtab hirmkalli pudelikese ligi. Ei ole muidugi ka võimatu, et vastu õhtut astub Valli baari sisse näiteks krokodill Albert ja teeb klaasikese. Olukord muutuks aga hüppeliselt karmimaks siis, kui saabub mõni punases ülikonnas elegantne konkskäsi. Siis peab nimelt keegi ruttu Bondiks endaks kehastuma ja jälle korra majja lööma! Ma arvan, et ehk vaid Vallis saadaksegi sellega hakkama, sest mitte kusagil mujal ei istu ministrid ja kojamehed niimoodi üheskoos...