Julia Laffranque FOTO: Silver Gutmann

Poola ja Euroopa Liidu tülil ei näi veel niipea lõppu tulevat, sest 7. oktoobril leidis Euroopa Liidu Kohus taas Poola suhtes rikkumise, kirjutab riigikohtunik Julia Laffranque. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Euroopa Komisjon on algatanud Poola vastu Euroopa Liidu Kohtus (ELK) rikkumismenetluse, sest näeb Poola Ülemkohtu distsiplinaarkolleegiumis instrumenti võimule ebasoodsatest kohtunikest lahti saamiseks ja seega ohtu kohtute sõltumatusele.

Kui lühidalt kokku võtta, siis puudutab tüli õigusriiki. Täpsemini, õigusriigi põhimõtte üht olulist osa, millest sõltub õigusriigi toimimine – kohtusüsteemi sõltumatust ja konkreetsemalt veel kohtunike suhtes läbi viidavat distsiplinaarmenetlust.

Õigusriigi põhimõte on demokraatia ja inimõiguste kõrval üks olulisemaid Euroopa Liidu (EL) väärtusi ja alusprintsiipe. See ei toetu aga tühjale kohale ega pole ELi väljamõeldis, vaid tuleneb vabatahtlikult liidu loonud riikide õiguskordadest, mille lahutamatuks osaks see põhimõte on. Liikmesriigid on kirjutanud õigusriigi printsiibi sisse ka nende endi poolt heaks kiidetud ELi aluslepingutesse. Liidu institutsioonid on aga hiljuti hakanud looma oma standardeid, mille alusel õigusriigi olukorda hinnata, ja rakendama konkreetseid meetmeid nende suhtes, kes õigusriigiga ei arvesta, mis omakorda ei pruugi mõnele liikmesriigile meelepärane olla.

Ükskõik kuidas me ka ei püüaks õigusriiki defineerida, kuulub selle mõiste ja olemuse juurde teatud tuumik, millega arvestamise suhtes on raske teha hinnaalandusi ja mida on pea võimatu mitmeti tõlgendada – sealhulgas õigus õiglasele, sõltumatule ja erapooletule kohtumõistmisele. Mõned autorid väidavad isegi resoluutselt, et õigusriigi põhimõte on sedavõrd absoluutne ja selge, et sel teemal ei saagi vaielda.

Samal ajal ei tohiks nii oluline printsiip, mis peaks olema demokraatlikus ja inimõigusi austavas riigis enesestmõistetav, tekitada segadust või koguni hüsteeriat. Õigusriigi põhimõte ei saa olla pealesurutud kohustus, ettekääne ühe või teise võimu kindlustamiseks. See peab olema loomulik ja aus alus, millele meie igapäevane elu tugineb. Inimõiguste ja õigusriigi teemat ei tohi liigse sõnavahuga lörtsida. Inimesed vajavad konkreetset abi, mitte idealistlikke loosungeid, sest tegelik elu on palju keerulisem.

Ei maksa unustada, et ka EL ise koos kõigi oma institutsioonide ja tegevustega on samuti kohustatud vastama õigusriigi põhimõttele ega saa seda üksnes liikmesriikidelt nõuda.

Õigusemõistmise sõltumatuse põhimõte on omane nii rahvusvahelisele õigusele kui ka riikide põhiseadustele. Kohtunike sõltumatus ei ole kohtunike eesõigus, vaid teenib eeskätt kohtusse pöördujate huve, seda, et oleks tagatud õiglane õigusemõistmine, et kohut ei mõistaks korrumpeerunud tegelased. Sõltumatus tähendab nii välist sõltumatust, mis seisneb selles, et kohtu töösse ei tohi sekkuda teised riigivõimu osad: seadusandja, täitevvõim, kui ka sisemist: kohtuniku sõltumatust teistest kohtunikest.

Sellest, kas ühes või teises riigis on kohtud sõltumatud, saab aimu, kui vaadata, kui kauaks ja kuidas kohtunikke ametisse nimetatakse ning edutatakse, kuidas on reguleeritud kohtunike pensionile jäämine, millised on kohtute eelarved, kohtunike palk ja sotsiaalsed tagatised, kuidas kohtunikud oma töö eest vastutavad ning milline on kohtunike distsiplinaarmenetlus: kes ja kuidas seda läbi viib, millal ja mis põhjustel saab kohtunikku ametist vabastada.

Mitte kunagi varem pole Euroopa Inimõiguste Kohtust ja eriti veel Euroopa Liidu Kohtust tulnud nii palju lahendeid, mis analüüsivad õigusemõistmise sõltumatuse võimalikku rikkumist mõnes liikmesriigis. Tõsi, ELK on selles küsimuses tuletanud endale jõuliselt pädevuse, mida tal varem polnud, kuid ju oli siis selleks põhjust.

Kohtuasjad ELKs on puudutanud nt Portugali, Saksamaad, Rumeeniat ja Maltat. Nii vaidlustas Portugali kohtunike ametiühing kohtunike tasude vähendamise kui õigusemõistmise sõltumatust ohustava meetme ja Portugali Ülemkohus küsis selle kohta eelotsust ELK-lt. Tegemist oli esimese kohtuasjaga, kus ELK hakkas 27. veebruaril 2018 tehtud suurkoja otsuses kujundama kohtumõistmise sõltumatuse doktriini, kuid konkreetses asjas otseselt selle rikkumist ei leidnud. Samuti ei leidnud ELK kohtute sõltumatuse riivet, vastates Saksamaa Wiesbadeni halduskohtu eelotsuse taotlusele, mis puudutas Hesseni liidumaa justiitsministri pädevusi kohtute haldamise ja IT vallas.

Seevastu Rumeeniaga seotud vaidlus käsitles (nagu ka Poola puhul) kohtunike suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse sõltumatust, lisaks veel kohtunike rahalist vastutust õigusemõistmise vigade eest. ELK pidas selles asjas muu hulgas oluliseks eristada kohtuvõimu vigu parandavat riigivastutust, mis peab tõhusalt toimima, kohtunike isiklikust varalisest vastutusest, pidades viimast kohtute sõltumatuse seisukohalt problemaatiliseks, sest see võib kujutada endast kohtunikule surve avaldamise võtet. Malta juhtum oli seotud peaministri väidetava suvaga kohtunike ametisse nimetamisel, mis ELKs siiski kinnitust ei leidnud. Kuid valdav osa ELK otsuseid kohtute sõltumatuse teemal puudutab eeskätt just Poolat.