Ene Kallas FOTO: Valmar Voolaid

Kui paar aastat tagasi avastasin poest halloween’i-teemaliselt pakendatud ja disainitud kommid, olin rõõmsalt üllatunud. Lihtsalt sellepärast, et halloween on alati tundunud lahedalt võõriku pühana, pealegi haakub see kenasti postpungiga. Täpsemalt gooti subkultuuriga, mis on mulle päris mitmel põhjusel saanud ja jäänud omaks. «Seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab...» Ju siis puudutab.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Jagasin oma rõõmu ja üllatust sotsiaalmeedias. Paljud tuttavad noogutasid õhinal kaasa, aga mõned olid nõutud. Üks neist Kuressaare ametikooli lausa riiklikult tunnustatud disainiõpetaja. Ta põhjendas seal ja hiljem ka leheveergudel kenasti ära, miks ta ei saa minuga nõustuda: nimelt tema südameasi on tuua eesti omad ja natuke unustuse hõlma vajunud tavad rahva sekka tagasi. Täpsemalt oli juttu martidest ja kadridest. Viimasel ajal on hakatud usinalt taguma mardi- ja kadrisantimise trummi. Ja tundub, et see läheb korda ja inimesed tulevad kaasa. Ja isegi mardi- ja kadrikommid on poodides. Hurraa, eks?

Ometi on see kõik, nii halloween kui kadri- ja mardisandindus, ühe ja sama karnevalikultuuri derivaat. Osake sellest. Teate küll, see äraspidine maailm, kus ori saab ühel päeval aastas olla kuningas ja ükski reegel enam ei kehti. Vabadus kohustustest. Maskide langemise aeg, kus surm on sõber, kes naeratades ulatab käe.