Mudlum: natuke kõigest ja eimillestki

Made Luiga ehk Mudlum. Foto: Madis Veltman

Kirjanikud võivad küll osata juttu veeretada, aga ega nad ei näe maailma päevauudiste kombel, kirjutab Mudlum oma viimases kolumnis.

Maailm on ­muutumises. See on nagu ­sügistorm, mis murrab oksi ja keerutab lehti, viga saavad vanad ja jõuetud, noored ja väetid. Ajakirjandusele tähendab selline pööris muidugi head. Koroona-aastad on kasvatanud lehelugejate arvu mitu korda. On tekitanud püsiharjumuse avada hommikul mõni uudisteportaal ja lasta sealt silmad üle. Küllap see trend jätkub, sest rahunemist ei paista silmapiiril niipea. Soovitaksin ajalehtede toimetajatel püsikolumnistide otsingul suunata pilgud spetsialistide poole. Kirjanikud võivad küll osata juttu ­veeretada, aga ega nad ei näe maailma päevauudiste kombel. Neil on üldine ja ähmane perspektiiv, sageli on see hoopis minevikku suunatud mikro- või makroskoop ja väga vähestel inimestel on ülepea võime infokaosest mingit sidusat maailmapilti kokku panna. See jääb ikka ainult mulje, tunde või usu tasandile.

Olen oma aastapikkuse kolumnistiteekonna käigus palju mõelnud sellele, missugune peaks ­ajakirjandus olema. Milline see olla saab. Selliseid lohepikki «arvamuslugusid», olgu kenasti kirjutatud või ei, aga ilma selge sihi ja fookuseta, vist tegelikult vaja ei ole. Ülepea on tunne, et teha võiks hulga vähem. Kas peab iga ­jumala päev paksu lehe jagu materjali fabuleerima? Kas peab kunstlikult suurendama niigi üleküllase info hulka?