Pamela Maran FOTO: Autor Erakogu

Laps peab olema märgatud lihtsalt seetõttu, et ta juba olemas on. Et ta on armastatud sellisena, nagu ta on, kirjutab kolumnist Pamela Maran.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuulsin kunagi päästjate ettekannet laste suitsiidide teemal. Ühe päästja raskeim ülesanne oli võtta lapse elutu keha nööri otsast alla ja näha selle kõrval üles poodud kaisukaru. Laps oli ka mõmmile sidunud nööri ümber kaela, et tema ainus ja truu sõber teisele poole kaasa tuleks.

Tallinna lastehaigla vaimse ­tervise keskuse juhi Anne Kleinbergi andmeil proovis selle aasta esimese kahe kuuga endalt elu võtta sama palju lapsi kui terve eelmise aasta jooksul. Miks lapsed ihkavad nii väga elu lõppu?

Järgnevast loost on möödas ­piisavalt aastaid, et keegi end puudutatuna ei tunneks. Mu tütrel tekkis esimeses klassis sõbranna, kutsume teda Mariks, kes hoidis teistest eraldi. Kuna mu tütar on sügavalt empaatiline ja avatud, leiab ta neid, kes end talle jagada tahavad. Nii sai ka Marist tema uus sõbranna.