Kaire Uusen: palk oli niru, aga puudu polnud millestki

Kaire Uusen Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/PM/SCANPIX BALTICS

Umbes nii ütles kunagi üks kolleeg ja siis tundus see äärmiselt naljakas. Aga juba enne koroonaaega tundus, et see ongi tõeks saanud. Raha on maailmas aina rohkem, kõik areneb mühinal, aga olud ja asjad lähevad kuidagi kehvemaks või lausa keeruliseks, kirjutab kolumnist Kaire Uusen. 

Rohelisemale tulevikule mõeldes näen selles muidugi positiivset, kui uhked asjad kaovad, aga samas teeb nõutuks, sest asemele tulev ei paku kvaliteeti ega ka kindlust. Ettevõtted, mis veel mõned aastad tagasi edukalt toimisid, on praegusel kõigi võimaluste (loe: raharohkuse ja -toetuste) ajal uksed kinni pannud.

Ükspäev hakkasin üles lugema, mis kõik on viimastel aastatel kadunud – ja neid tuli hirmutavalt palju. Ometi said need ettevõtted hakkama üheksakümnendate vaesuses ja uue sajandi esimese kümnendi kriisis, kui sõna otseses mõttes raha polnud ning inimeste ostuvõime kesine. Paljusid talusid, ärisid ja erinevate teenuste pakkujaid, kes alati kindlat kvaliteeti pakkusid, enam pole. Ehkki nõudlust oleks. Mitmed varem heal järjel tuttavad elavad nüüd tagasihoidlikult või on ametipostil mitu astet langenud. Enamik on elus kannapöörde teinud, oma vana märksa säravamat rada ei käi justkui keegi. Mõnel pool makstakse sama väikest tasu nagu aastal 2005.

Ühe üsna rahvarohke valla elanik ütles, et isegi majanduskriisi ajal käis buss sobival ajal ja tihedamalt, ehkki nüüd on vald kordi rikkam. Mitmed teenused on kadunud. Teine ütles, et iga väikese asja ajamine võtab asutuses aina rohkem aega, kuigi e-areng on tohutu ja palgatud on uusi töötajaid. Üks oma ala ekspert mainis, et ega temagi mõista, miks protsessi kiirendamine tõi kaasa protsessi aeglustumise. Kolmas ütles, et kui tal nüüd see kvaliteetne tööriist katki läheb, siis uut samaväärset enam ei saa. Ei