/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2021/10/05/14117232t1hd5f4.jpg)
- Eesti saab Euroopa Liidult ligi miljard eurot
- Tallinna haigla on Eesti taasterahastu suurim projekt
- Eesti peab olema võimeline taasterahastu raha ära kulutama
Eesti peab läbi mõtlema Euroopa taasterahastu kasutamise.
Juhtkiri ⟩ Euroopa meepott (5)
Eesti võis end eile tunda nagu kooli priimus õppenõukogu ees. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oli külas ja kiitis Eesti 969,3 miljoni euro suurust taaste- ja vastupidavuskava. Oma avaldustega sekundeerisid komisjoni asepresident ja majandusvolinik.
Kombekohased sõnavõtud tõid esile kliimaeesmärgid, millele kulutame 41,5 protsenti rahast, ja digiülemineku kui Eesti tuntud tugevuse, kuhu paigutame veel 21,5 protsenti. Meil on põhjust rahuloluks, sest saame Euroopa Liidu koroonajärgsest meepotist osa.
Ka Euroopa Komisjon on rahul, sest me pole rahandusküsimustes murelaps. Ka käitumishinne on pigem kiiduväärne, mitte mitterahuldav nagu komisjoniga vägikaigast vedaval Poolal ja Ungaril.
Ometi on aeg sügavalt endasse vaadata ja küsida, kas meil on tegelik valmisolek tohutut taasterahastu süsti parimal moel kasutada. Pealegi pole von der Leyeni õppenõukogu lõppkokkuvõttes üldse nii leebe ja pärikarva silitav, nagu paistab. Raha eeldab selget aruandlust ja projektide haldamist.
Kui esimene raha ehk 126 miljonit tuleb sisuliselt ettemaksena, siis kõik järgnev eeldab vahe- ja lõppeesmärkide täitmist, kus on võimalik libastuda, ja mitte ainult teoreetiliselt.
Pidulikes sõnavõttudes on nüüd kombeks mainida esmalt rohepööret ja taastuvenergia kasutuselevõttu. Digipööret ka, kuid siin tuleb edasi liikuda. Eesti headus on ohtlik ennastrahustav müüt. Tervishoiusüsteemi tugevdamine jäi pigem sõnavõttude lõpmistesse lausetesse, kuid koroonataudi ajastul läheb seegi läbi.
Isekeskis peaksime aga ausad olema ja tunnistama, et 280 miljoni euro suunamine Tallinna Haiglale on komplekti kõige riskantsem osa. See on meie taasterahastu suurim amps. Samas sisaldab see kõige rohkem ehk seitset vahe-eesmärki, mille täitmisest peame aru andma ja millega tuleb ajakavas püsida.
Me ei tohi leppida olukorraga, kus kogu taasterahastu kasutus pälvib vähem tähelepanu kui riigikogu katuseraha.
Siin ei jõua süveneda pikka ja keerukasse protsessi, kuid probleemid algavad juba vajaliku tervikrahastuse tagamisest. Eelmisel nädalal teatas Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, et Lasnamäel valmiv haigla maksab 520 miljonit eurot, ja kui linn lisab taasterahastu panusele veel sada miljonit, siis on aastaiks 2021–2026 ikkagi 140 miljonit puudu.
Kui eeldada, et meil on valitsused, kes ei lase Euroopalt raha saanud projektil lörri minna, ei lõpe probleemijada sellega. Viimase aasta jooksul on hinnad ehitusturul kasvanud 30 protsenti. Kui inflatsioon ja hinnatõus kõrvale jätta, on nii suurte projektide puhul rusikareegel see, et tegelikult maksab kõik algul kavandatust rohkem või palju rohkem.
Hiljuti manalateed läinud tervishoiuteadlane Raul-Allan Kiivet kirjutas mais Postimehes, et suurhaigla on ülivajalik, kuid seda hakkab esialgse kavaga võrreldes kohe kummitama ruumipuudus. Alguses lähtuti eeldusest, et nakkushaiguste osakaal väheneb, aga koroonataud õpetab vastupidist.
Peaministril ja terviseministril tuleb kiirelt endale ja ühiskonnale selgeks teha, kuidas, millistes etappides ja millise raha eest haigla valmib. Me ei tohi leppida olukorraga, kus kogu taasterahastu kasutus pälvib vähem tähelepanu kui riigikogu katuseraha.