Marko Lõhmus, Eri Klas: klubi või kunst

Marko Lõhmus ja Eri Klas Foto: Peeter Langovits

Tallinna Filharmoonia direktor Marko Lõhmus ja kunstiline juht Eri Klas kirjutavad, et filharmoonia halduses on Mustpeade Maja kultuurile avatud juba praegu. Väide, nagu seisaks 90 protsenti majast kasutuseta, on lihtsalt vale.
 

Peeter Tulviste ja Toomas Tamsare artikkel «Mustpead ei taha oma maja sulgeda» (PM 3.02) üllatas nii oma lähtepunkti kui ehmatavalt valede argumentide poolest, millega Tallinna Filharmoonia halduses oleva Mustpeade Maja hetkeseisu kirjeldati. Arusaadav on, et vennad oma vara eest seisavad, kuid et auväärne professor ja tuntud ärimees kogu mõtteavalduse juba kohe alguses «linna peal räägiti»-võtmesse kirjutasid, oli üllatav ja arusaamatu.

Kes levitab? Milliseid kuuldusi? Ja kas nende kuulduste alusel langetab valitsus meil otsuseid? Aga selge on see, et sääraste kinnistute omandivaidluste puhul, nagu Mustpeade Maja kompleks Tallinnas Pikal ja Pühavaimu tänaval, tuleb argumente emotsionaalse müraga võimalikult samavärviliseks segada ja võidelda nii, et vend ei tunneks venda.

Mustpeade vennaskonna kuulsusrikkast ajaloost on viimasel nädalal palju räägitud. See on iseenesest suurepärane hariduslik projekt – midagi jääb inimestele ikka Tallinna huvitavast ajaloost külge.

Küll aga ei ole hea mõte sajanditepikkuse klubilise tegevuse fooniga uinutada avalikkust ning jätta mulje, justkui oleks Mustpeade vennaskond miski, millele tegelikult nii Estonia kui Vanemuise selts kui meie rahvuskultuurilise iseolemise-tegemise alussambad alt üles peaksid vaatama.

Kes vähegi eesti kultuuri (ja selle korraldusliku poole) ajalooga kursis, peaks siiski vahet tegema sellel, millisel hetkel Suurgild või vennaskond oma kultuurikorralduslikku tegevust toimetasid ja kui avalik see tegevus oli. Rääkimata sellest, mis on järel sellest tegevusest XXI sajandi Tallinnas. Kas olete midagi kuulnud Mustpeade vendade korraldatud festivalidest Tallinnas?

Aga Birgitta festivalist, millega Tallinna Filharmoonia pealinna kultuurisuve ilmestab? Või kümnetest muudest kontsertidest, Tallinna Kammerorkestri tegevusest, festivalist «Täiuslik vaikus»? See kõik on avalik tegevus ja hea tükk sellest tegevusest täidab juba pool aastat Mustpeade Maja.

Tallinna Filharmoonia hooajaplaan, millel hoiab silma peal linna, muusikaringkondade ja muusikute eneste kokku seatud loomenõukogu, on avalik. Avaliku asutusena toimetab Tallinna Filharmoonia avaliku kontserdiplaani, avalike ressursside ja avaliku eelarve piires. Avalik etendusasutus ongi hetkel ühiskonna huvide parim ja otstarbekaim kaitse. Midagi paremat pole seni suudetud välja mõelda ei siin ega teisal Euroopas.

Mida me teame vennaskonna plaanidest, ressurssidest? Tallinna Filharmoonia meeskond (loe: liikmeskond) on avaliku infona kodulehel väljas. Aga kes kuuluvad vennaskonda?

Maja avalik ja täieline kasutatus, mida vennaskonna liikmed oma artiklis kirjeldavad ja õndsa tulevikuna tuua lubavad, on kena, aga juba realiseerunud. On kuid, kui Mustpeade Majas toimub kuni 27 kontserti, üritust või kultuurisündmust. See arv annaks silmad ette isegi meie esindusmajale – Estonia kontserdisaalile.

Tamsar ja Tulviste kirjeldavad maja ühes artikli osas kui 90 protsendi ulatuses hõivamata, teisal kui pooltühjana seisvat hoonet (kumb siis õige on, härrased?). Tõsi on, et kõiki 87sse Mustpeade ruumi, millest pea veerand kas fuajeed-trepikojad või 5–10 ruutmeetri suurused panipaigad-abiruumid, pole õnnestunud Tallinna Filharmoonial viie kuu jooksul remondiga jõuda ning neile kohe funktsioone anda. Kuid täielik vale on see, et maja seisab tühjana ja ruume, milles saaks kontserte või kultuurisündmusi käima panna on, veel kümneid.

Viimastel kuudel on Tallinna Filharmoonia oma kontserttegevusse haaranud suisa seitse erinevat Mustpeade kompleksi ruumi! Avalikkusele on lahti teise korruse Vennaste saal ja tuba, viimases on traditsiooniks muutunud barokiõhtud, millele oleme sunnitud tegema lisakontserte või inimesi ukselt kohtade puudusel tagasi saatma.

Eelmisest kuust lisasime kontsertide ette tunnised maja tutvustamise ringkäigud, kust ei jää välja ükski olulisem ruum. Uue ilme saanud keldrisaalis tegi värskelt oma avaõhtu Taff-Club ehk äraseletatult Raivo Tafenau kunstilisel juhtimisel üle nädala kokku käima saav avalik džässklubi koos kirjandusõhtutega.

Protsent «90» Tamsare ja Tulviste artiklis oleks olnud kohane, kui oleks märkinud meie linna esinduskollektiivi, Tallinna Kammerorkestri kontsertide täitumust sellel hooajal. Sügisese koolivaheaja eel said Mustpeade Maja tegevjuhi seletuste-juhtimiste toel käia igal täistunnil majas ringi lapsed – programm «…las laps proovib…» polnud mitte lihtsalt ekskursioon ühte keskaegsesse majja, vaid kolmes saalis said lapsed teha tutvust ka Kaie Kõrbi balletistuudioga, harrastada kaasaegset tantsu Tallinna Tantsuteatri proovis ning päris ise dirigeerida Tallinna Kammerorkestrit nende harjutusel. Kevadel tuleb sellele järg.

Sellest lühiülevaatest selgub, millisele kultuurile on avatud Mustpeade Maja Tallinna Filharmoonia halduses. Millisele aga vennaskonna omandis?

Rahandusministeeriumi asekantsler Agris Peedu rõhutas ajalehes Pealinn (6.02), et valitsus saab otsuse tegemisel arvesse võtta vaid tegelikke asjaolusid, mitte selliseid, mis võivad hüpoteetiliselt tulevikus ette tulla, nagu näiteks hoone või selle mõttelise osa müük. Aga palun, aulikud ametnikud Suur-Ameerika tänavast – see ongi mõistuspärane palve, et just neid olemasolevaid argumente arvestataks.

Juba sellesse väitesse on eelnõu algataja ja kaitsja sisse kirjutanud suisa kaks vastuolu. Esiteks – lähtuda tuleb olemasolevast, aga kui tulevikus midagi juhtub (vennaskond pankrotistub vms) ning kinnistu müüki läheb, siis seda arvesse võtta just nagu praegu ei saa. Ent mis peaks meie kodanike huvi siis veel olema, kui mitte see, et säärane muinsuskaitseline pärl ja oluline kammermuusikakeskus vanalinnas teadmatutesse kätesse ei saaks libiseda.

Ning teine vastuolu – kui arvesse saab võtta vaid fakte, siis Tallinna linn koos filharmooniaga on Mustpeade kompleksi pelgalt viimase poole aasta jooksul investeerinud üle 60 000 euro (see mäletatavasti on vanas rahas umbes üks miljon krooni). Ja kui investeeringud pole rahandusministeeriumile arusaadav ja olemasolev asjaolu, siis mis see veel peaks olema?

Üks vennaskonna postulaate on, et tagastamisel säilib maja kultuuriline kasutus. Kultuurile võib anda palju erinevaid definitsioone ning pole kahtlust, et vennaskonna seni küll avalikustamata plaanidega leiab kindlasti nende hulgast kattuva. Ka pole välistatud, et vennaskond pakub Tallinnale ja/või filharmooniale võimalust majja üürnikuks tulla. Teada tõsiasi on aga, et kultuuriasutuste võime oma infrastruktuuri eest renti tasuda on olematu.

Enamik lugejatest teab «Kalevipoja» algusstroofi peast. Üha enam viimase aja suundumusi kultuuris ja tema juhtimises analüüsides liigub mõte sellele, et miks Vanemuiselt seda kannelt laenuks võtma pidi. Justkui oleks toda kannelt loojale ainult korraks vaja, mitte kogu olemiseks ja eluks. Hando Runnel on ühes oma lühiessees «Omandi küsimus» sellel teemal kunagi ka mõtisklenud.

Küsimus tõuseb ümbritsevat vaadeldes üha teravamalt – kas üüripinnal või kasutusrendis oleva kandlega tuleb kunst kuidagi efektiivsem? Ja kas see efektiivne kunst tähendab paremat, huvitavamat, avalikumat, rahvuslikumat?

Kunsti teha ja avalikkust teenida saab ausalt vaid korporatiivsete huvide puudumisel. Kõik muud lähenemised muutuvad pigem varem kui hiljem klubiliseks tegevuseks, millest Tallinna Filharmoonia avaliku asutusena selgelt distantseerub.